Palusime antud filmi teemal sõna võtma elamuskoolituste korraldaja Aira Tammemäe, kes on viimased kümme aastat korraldanud Põhja-Hispaanias Camino de Santiago radadel rännakuid ja isiksusearengu koolitusi. Tegu on hulljulge naisega, kellel ühel päeval tuli mõte ning järgmisel hetkel oli ta juba laenatud seljakoti ja matkasandaalidega üksi keset Põhja-Hispaania mägesid. Igapäevane kontorielu asendus kirega matkamise vastu ning tänaseks on ta läbinud üle 4000 kilomeetri, nii üksi, sõpradega kui ka gruppe juhtides.

Tuginedes teie enda rännakukogemustele, kuivõrd on filmis kujutatu realistlik?

Nii ja naa. Siiani nuputan, kuidas see seljakott tal ikka nii raske sai olla. Meie siin oleme pigem metsarahvas ja seega ei tekita loodusega kahekesi olemine ehk meis ka sedavõrd kohanemisraskusi. Samas ei ole see ju film rändamisest metsikus looduses, pigem ikka rännakust iseendas ning seljakott, mida Cheryl esialgu tõstagi ei jõua, esimesed 5 miili, öised hirmud üksinda keset ei miskit - need on ikka pigem sümbolid.

Mina ei luba oma gruppidel kaasa võtta seljakotti, mis kaalub üle kaheksa kilo. Lihtsalt nii kaua tuleb kriitiliselt revideerida, kuni see piir käes. Ise käisin pea 800 kilomeetrisel matkal 6-kilose seljakotiga, mägedes, tõsi, on varustust ehk 15 kilo jagu. Aga mõlemal juhul vinnab iga naine seljakoti üles ühe käega ka siis, kui panna sinna juurde vesi ja toit.

Kokkuvõttes on filmis realistlik kõik see, mida üks rändaja üksi metsikus looduses käidud sadade kilomeetrite jooksul läbi elab, mida tunneb ja kogeb. Matka endaga seonduvat tulebki võtta pisut huumoriga või siis vähemalt kujutada ennast looduslapsest eestlase asemel peast ameeriklaseks.

Filmis võitleb Cheryl pidevalt teekonna katkestamise mõtetega. Kas ka teil on olnud rännakutel käegalöömise soovi? Millised olid selles osas kõige raskemad hetked?

Jah, olen ka ise valust karjunud. Eriti rasked on hommikused kilomeetrid ja seda just esimestel päevadel, kui oled matkavaimustusest ilmselgelt endale liiga teinud. Mäletan, et oma esimesele matkale Camino de Santiagol läksin ma üsna samasuguse ettevalmistuse (või siis ettevalmistuseta) nagu Cheryl.

Olin kõndimisest, üksinda looduses olemisest ja kõigest ümbritsevast niivõrd vaimustuses, et ei suutnud lõpetada ja nii sai esimesel päeval märkamatult läbitud 45 kilomeetrit. Järgmisel hommikul ei suutnud ma tõusta. Lisaks valule ei võtnud lihased ajult lihtsalt mitte ühtegi signaali vastu. Hämmastav kogemus. Mäletan, et kui siis kuidagi veeretades ja käpuli upitades olin ennast püsti saanud, siis esimesed kilomeetrid sain läbitud nii, et surusin teise sõrme küüne pöidlaküüne alla ja tekitasin tugevama valu. Selleks, et valu lihastes vähegi olla laseks. Aga see kõik on köömes. Lihasvalu on mõnus ja täiesti kindlalt läheb see üle esimese viie kilomeetriga.

See on Camino de Santiago 0-kilomeetri post, mis tähendab, et olenevalt kust sa kõndima oled hakanud, igal juhul oled nüüd jõudnud maailma lõppu, seljataga siis näiteks 873 kilomeetrit.
Foto: Aira Tammemäe

Käega löömist pole otseselt olnud. Olen pigem võtnud alati nii, et otsustan järgmisel hommikul või siis, et kõnnin veel 5 kilomeetrit ja siis otsustan. Väga napilt läks küll minu esimene Kazbeki tipp. Olime grupiga eelmisel päeval tipuürituselt ligi 300 meetrit enne tippu baaslaagrisse tagasi pöördunud, sest tekkis „valge pimedus“ (läbitungimatu udu). See on karm katsumus, kui oled teinud ära pea 1000 meetri jagu tõusu, roninud öösel alates kella kolmest ja siis pead lihtsalt tagasi kõmpima.

Mäletan, et istusime kogu selle kambaga priimuse ümber ja tuju oli nullis, enam-vähem kõik loobusid ja otsustasid hommikul alla tagasi minna. Väljas ulgus torm ja tuiskas lakkamatult. Oli väga, väga mõnus mõelda, et juba homme õhtul saab kuuma veega pesta, voodis magada- Tõenäoliselt ütlesin ma tol hetkel kogemata või siis täielikus meeltesegaduses valju häälega oma otsuse: mina tahan küll homme uuesti üritada. Kaks inimest grupist ja giid Alar Sikk tegid järgmisel päeval tipu ära.

Caminol on kõige raskemad hetked olnud mitte seoses valuga, vaid mingi enda lollusega. Nagu ikka. Kord tekkis mul keset ei miskit tugev veresuhkru langus. Asjatundjad teavad, mis tunne see on. Siis tegin ma endale jõulaulu. Kasutan seda vahel siiani ja hoian šokolaadi alati taskus. Teisel korral olin ma taas oma lollusest ühel hetkel ilma veeta. Kui väljas on 40 kraadine kuumus, päike kõrvetab lagipähe - see oli vastik, aga inimene on sitke.

Mille poolest erineb selline retk klassikalisest palverännakust?
Palverännak on tee endas või endasse. Matk on matk. Filmis näeb pigem klassikalist palverännakut. Mida aeg edasi, seda vähem arvan, et palverännakuks tuleb kusagile spetsiaalselt kohale minna. Astu lihtsalt koduuksest välja. Alati ei pea sedagi tegema. Kui sa mõtled klassikalise palverännaku all religioosset rituaali, siis sellel on tõesti oma tähendus ja seotus pühade paikadega.

Jah, ka Santiago de Compostela on kristliku maailmas üks tähendusega paik, jõu ja võimu tee, mille sihtpunktiks on Püha Jakobi haud. Tänapäeval ei ole Camino de Santiago, kus mina oma koolitusi teen, enam niivõrd religiooniga seotud. Ka palverännaku tähendus on muutunud, pigem mõistame me selle all ikkagi rännakut iseendasse, rännakut selgema teadveloleku poole.

Kuidas toimib sellisel retkel ravitsemisprotsess? Mis on kaalukeeleks soovitu saavutamisel?
Sellest film „Metsik“ räägibki. Just selle pärast tasub vaadata. Kas nüüd just raviprotsess, aga arvan, et kõndimine on juba iseenesest ülimalt teraapiline tegevus. Lisaks on see aeg endaga ju ülim kingitus. Kaalukeeleks soovitu saavutamisel on soovidest vabanemine. See krõps käib ära tavaliselt kolmandal, neljandal rännaku päeval. Elu on ülimalt lihtne ja ei ole vaja seda keeruliseks ajada.

Camino de Santiago
Foto: Aira Tammemäe

Millised on olnud kõige kummalisemad juhtumised teie enda rännakutel?
See on jalgsi matka kõige võluvam osa. Mitte mingil teisel moel ei näe inimene nii palju, ei juhtu nii palju või siis õigupoolest ei märka maailma nii selgelt. Kui ühel hetkel mõtted peatuvad ja tunded ei haara sind jäägitud endasse, siis hakkad märkama asju, mida muidu tähelegi ei paneks. Kui taustaks on tühjus on iga asi sündmus.

Proovige näiteks filmi vaadates neid hetki oma vaatenurgast ja maailmast analüüsida. Kui filmis kohtub Cheryl teel rebasega, tema matkasaabas lendab kuristikku, laps laulab… Mis selles kummalist on? Mitte miski. Kummaliseks teeb juhtumise meie enda meeleseisund ja tähendus, mille me ise sellele juhtumisele anname.

Millisele inimesele ja millistest muredest ülesaamiseks te n-ö raviks rännakut soovitaksite?
Ma kohe kindlasti ei soovita 1600 kilomeetrist matka tõsiseks hingeraviks ega ka muredest ülesaamiseks. See on ohtlik ja mõneti ka liigne. Ohtlik seetõttu, et niigi hapras meeleseisundis on riskantne panna ülitugeva löögi alla ka oma keha. Vaim, meel ja keha on lahutamatult seotud ning pandud pigem üksteist toetama. Cheryl läbis selle katsumuse, aga ikkagi on tegemist vaid filmiga. Tegelikult ei pruugi elus nii minna.

Teiseks ei ole ma kindel, kas alati on lahendus üksindus, igal juhul pole see universaalne. Pigem ütleks nii, et hingehaigust on turvalisem ravida oma kodus, oma inimestega koos. Ja seejärel mine matkale! Rännakut, palverännakut, matka, ronimist mõne mäe otsa või muud sellesarnast soovitan pigem siis, kui pea on igasugu pahna täis, siht kipub ähmaseks muutuma ja elu näib kiiva kiskuvat. No kui see muret teeb, siis hakka aga astuma. Või vaata vähemalt filmi.

Draamale "Wild" saab kaasa elada juba täna õhtul, 15. oktoobril kell 20 TV1000 Premiumis.

Tuginedes teie enda rännakukogemustele, kuivõrd on filmis kujutatu realistlik?

Nii ja naa. Siiani nuputan, kuidas see seljakott tal ikka nii raske sai olla. Meie siin oleme pigem metsarahvas ja seega ei tekita loodusega kahekesi olemine ehk meis ka sedavõrd kohanemisraskusi. Samas ei ole see ju film rändamisest metsikus looduses, pigem ikka rännakust iseendas ning seljakott, mida Cheryl esialgu tõstagi ei jõua, esimesed 5 miili, öised hirmud üksinda keset ei miskit - need on ikka pigem sümbolid.

Mina ei luba oma gruppidel kaasa võtta seljakotti, mis kaalub üle kaheksa kilo. Lihtsalt nii kaua tuleb kriitiliselt revideerida, kuni see piir käes. Ise käisin pea 800 kilomeetrisel matkal 6-kilose seljakotiga, mägedes, tõsi, on varustust ehk 15 kilo jagu. Aga mõlemal juhul vinnab iga naine seljakoti üles ühe käega ka siis, kui panna sinna juurde vesi ja toit.

Kokkuvõttes on filmis realistlik kõik see, mida üks rändaja üksi metsikus looduses käidud sadade kilomeetrite jooksul läbi elab, mida tunneb ja kogeb. Matka endaga seonduvat tulebki võtta pisut huumoriga või siis vähemalt kujutada ennast looduslapsest eestlase asemel peast ameeriklaseks.

Filmis võitleb Cheryl pidevalt teekonna katkestamise mõtetega. Kas ka teil on olnud rännakutel käegalöömise soovi? Millised olid selles osas kõige raskemad hetked?

Jah, olen ka ise valust karjunud. Eriti rasked on hommikused kilomeetrid ja seda just esimestel päevadel, kui oled matkavaimustusest ilmselgelt endale liiga teinud. Mäletan, et oma esimesele matkale Camino de Santiagol läksin ma üsna samasuguse ettevalmistuse (või siis ettevalmistuseta) nagu Cheryl. Olin kõndimisest, üksinda looduses olemisest ja kõigest ümbritsevast niivõrd vaimustuses, et ei suutnud lõpetada ja nii sai esimesel päeval märkamatult läbitud 45 kilomeetrit.

Järgmisel hommikul ei suutnud ma tõusta. Lisaks valule ei võtnud lihased ajult lihtsalt mitte ühtegi signaali vastu. Hämmastav kogemus. Mäletan, et kui siis kuidagi veeretades ja käpuli upitades olin ennast püsti saanud, siis esimesed kilomeetrid sain läbitud nii, et surusin teise sõrme küüne pöidlaküüne alla ja tekitasin tugevama valu. Selleks, et valu lihastes vähegi olla laseks. Aga see kõik on köömes. Lihasvalu on mõnus ja täiesti kindlalt läheb see üle esimese viie kilomeetriga.

Käega löömist pole otseselt olnud. Olen pigem võtnud alati nii, et otsustan järgmisel hommikul või siis, et kõnnin veel 5 kilomeetrit ja siis otsustan. Väga napilt läks küll minu esimene Kazbeki tipp. Olime grupiga eelmisel päeval tipuürituselt ligi 300 meetrit enne tippu baaslaagrisse tagasi pöördunud, sest tekkis „valge pimedus“ (läbitungimatu udu). See on karm katsumus, kui oled teinud ära pea 1000 meetri jagu tõusu, roninud öösel alates kella kolmest ja siis pead lihtsalt tagasi kõmpima.

Mäletan, et istusime kogu selle kambaga priimuse ümber ja tuju oli nullis, enam-vähem kõik loobusid ja otsustasid hommikul alla tagasi minna. Väljas ulgus torm ja tuiskas lakkamatult. Oli väga, väga mõnus mõelda, et juba homme õhtul saab kuuma veega pesta, voodis magada- Tõenäoliselt ütlesin ma tol hetkel kogemata või siis täielikus meeltesegaduses valju häälega oma otsuse: mina tahan küll homme uuesti üritada. Kaks inimest grupist ja giid Alar Sikk tegid järgmisel päeval tipu ära.

Caminol on kõige raskemad hetked olnud mitte seoses valuga, vaid mingi enda lollusega. Nagu ikka. Kord tekkis mul keset ei miskit tugev veresuhkru langus. Asjatundjad teavad, mis tunne see on. Siis tegin ma endale jõulaulu. Kasutan seda vahel siiani ja hoian šokolaadi alati taskus. Teisel korral olin ma taas oma lollusest ühel hetkel ilma veeta. Kui väljas on 40 kraadine kuumus, päike kõrvetab lagipähe - see oli vastik, aga inimene on sitke.

Kazbek, seljakotis on kõik eluks vajalik.
Foto: Aira Tammemäe

Mille poolest erineb selline retk klassikalisest palverännakust?

Palverännak on tee endas või endasse. Matk on matk. Filmis näeb pigem klassikalist palverännakut. Mida aeg edasi, seda vähem arvan, et palverännakuks tuleb kusagile spetsiaalselt kohale minna. Astu lihtsalt koduuksest välja. Alati ei pea sedagi tegema. Kui sa mõtled klassikalise palverännaku all religioosset rituaali, siis sellel on tõesti oma tähendus ja seotus pühade paikadega. Jah, ka Santiago de Compostela on kristliku maailmas üks tähendusega paik, jõu ja võimu tee, mille sihtpunktiks on Püha Jakobi haud. Tänapäeval ei ole Camino de Santiago, kus mina oma koolitusi teen, enam niivõrd religiooniga seotud. Ka palverännaku tähendus on muutunud, pigem mõistame me selle all ikkagi rännakut iseendasse, rännakut selgema teadveloleku poole.

Kuidas toimib sellisel retkel ravitsemisprotsess? Mis on kaalukeeleks soovitu saavutamisel?

Sellest film „Metsik“ räägibki. Just selle pärast tasub vaadata. Kas nüüd just raviprotsess, aga arvan, et kõndimine on juba iseenesest ülimalt teraapiline tegevus. Lisaks on see aeg endaga ju ülim kingitus. Kaalukeeleks soovitu saavutamisel on soovidest vabanemine. See krõps käib ära tavaliselt kolmandal, neljandal rännaku päeval. Elu on ülimalt lihtne ja ei ole vaja seda keeruliseks ajada.

Millised on olnud kõige kummalisemad juhtumised teie enda rännakutel?

See on jalgsi matka kõige võluvam osa. Mitte mingil teisel moel ei näe inimene nii palju, ei juhtu nii palju või siis õigupoolest ei märka maailma nii selgelt. Kui ühel hetkel mõtted peatuvad ja tunded ei haara sind jäägitud endasse, siis hakkad märkama asju, mida muidu tähelegi ei paneks. Kui taustaks on tühjus on iga asi sündmus. Proovige näiteks filmi vaadates neid hetki oma vaatenurgast ja maailmast analüüsida. Kui filmis kohtub Cheryl teel rebasega, tema matkasaabas lendab kuristikku, laps laulab… Mis selles kummalist on? Mitte miski. Kummaliseks teeb juhtumise meie enda meeleseisund ja tähendus, mille me ise sellele juhtumisele anname.

Millisele inimesele ja millistest muredest ülesaamiseks te n-ö raviks rännakut soovitaksite?

Ma kohe kindlasti ei soovita 1600 kilomeetrist matka tõsiseks hingeraviks ega ka muredest ülesaamiseks. See on ohtlik ja mõneti ka liigne. Ohtlik seetõttu, et niigi hapras meeleseisundis on riskantne panna ülitugeva löögi alla ka oma keha. Vaim, meel ja keha on lahutamatult seotud ning pandud pigem üksteist toetama. Cheryl läbis selle katsumuse, aga ikkagi on tegemist vaid filmiga. Tegelikult ei pruugi elus nii minna.

Teiseks ei ole ma kindel, kas alati on lahendus üksindus, igal juhul pole see universaalne. Pigem ütleks nii, et hingehaigust on turvalisem ravida oma kodus, oma inimestega koos. Ja seejärel mine matkale! Rännakut, palverännakut, matka, ronimist mõne mäe otsa või muud sellesarnast soovitan pigem siis, kui pea on igasugu pahna täis, siht kipub ähmaseks muutuma ja elu näib kiiva kiskuvat. No kui see muret teeb, siis hakka aga astuma. Või vaata vähemalt filmi.

Draama "Wild“ linastus 15. oktoobril kell 20 TV1000 Premiumis.

Filmikanalit TV1000 Premium näeb teleoperaator Viasati vahendusel või läbi suuremate kaabeloperaatorite.