Palusime filmist ja ellujäämisest rääkima Martin Kreegi, kes on juba väikesest poisist saadik tegelenud metsas matkamiste ja laagritega ning tundnud tõsist huvi selle vastu, kuidas looduses ilma abivahenditeta ellu jääda. Martin Kreek: „Sõpruskonnaga sai metsas ennast proovile pandud ning sealt sündis ka idee, et tahaksin seda valdkonda teistelegi tutvustada.

Nii sai alguse Ellujäämisakadeemia, mille eesmärk on tuua inimesed tagasi lähemale primitiivsetele baasvajaduste rahuldamise oskusteni ning teha seda läbi aktiivse ja seiklusliku tegevuse. Samuti soovisin tutvustada inimestele, mida ellujäämine üldse tähendab ning mis selliste olukordadega füüsiliselt ja vaimselt kaasneb. Ellujäämisakadeemia pakub väga palju erinevaid ellujäämiskursusi nii looduses, kui ka tehislikus keskkonnas.“

"Mees, kes jäi ellu"
Foto: Viasat Eesti

Filmi “Mees, kes jäi ellu” aluseks on 1823. aastal tõestisündinud lugu karusnahakütt Hugo Glassist, kes langeb karu rünnaku ohvriks. Kaaslased jätavad ta maha, ent murtud jalale ja teistele rasketele vigastustele vaatamata õnnestub tal läbida ilma varustuseta metsikul kõnnumaal 320 kilomeetrit ja jõuda tsivilisatsioonini. Mis võisid olla need põhjused, et Glassil õnnestus sellise üleinimliku väljakutsega hakkama saada?

Glassi väljakutse, milleks oli sellises olukorras ellu jääda, oli kindlasti väga tõsine ja esmapilgul ilmselt ka üsna võimatuna näiv. Muidugi on filmis palju hollywoodilikku ülepingutatust ning draamat. Küsimusi võib tekitada, kas reaalses maailmas on selliste vigastustega võimalik ilma abita ellu jääda, aga ma ei keskenduks hetkel sellele. Glassi aitas kindlasti ta varasem kogemus ja elustiil, mida ta elas - tegemist oli ju siiski loodusrahvaga, kelle suhe loodusega on hoopis teine kui tänapäeva inimesel.

Glass oli juba kohanenud sellega, et enamus, mida enda vajaduste rahuldamiseks vaja on, tuleb tal ise saavutada. Teda aitasid ta teadmised. Samuti oli Glass võitleja. Ta ei andnud kergelt alla ja ta silmis oli alati lootus, et üks hetk ta sellest olukorrast pääseb. Ellujäämisolukorras on mistahes teadmistest palju olulisem see, kui suur on inimese võitlejahing ning mis hetkel tal lootus pääsemiseks kustub. Võitlust ja lootust kaotada ei tohi. Ei iial.

Mida soovitaksite neile, kes metsas karuga kohtuvad?

Metsas karuga kohtudes tuleb jääda rahulikuks. Üldiselt märkavad metsloomad inimesi enne, kui inimene neid. Karu ei otsi ilma põhjuseta inimesega konflikti. Inimene on piisavalt lärmakas ja suur selle jaoks. Tuleb osata lugeda ka looma käitumist.

Loomad teevad alati enne otsest rünnakuid väga palju hoiatavaid liigutusi. Näiteks ta sööstab inimese poole ja jääb paarkümmend meetrit enne seisma. See on juba märk, et karul on mingi agressiivne huvi. Küll aga ei ründa karu, kui ta ei tunne ohtu oma järglastele või ei ole parasjagu vigane ja inimene talle liiga lähedale ei tule.

Kuivõrd mõistlikud ja praktilises elus rakendatavad on filmis nähtud elujäämisnipid? Näiteks vasthukkunud hobuse rümba sees magamine, et öise pakasega toime tulla või oma haavadest surnud ja nakatunud kudede söötmine vakladele, et vältida gangreeni?

Filmis on lisaks Hollywoodi dramaatikale välja toodud tõesti ka mõned ellujäämisnipid. Ellujäämisprioriteete on neli - varjualune, vesi, tuli ja toit. Glass tegelikult suures plaanis nendega ka tegeles. Mis puutub looma rümba sees magamist, siis tähtis on teada, et edukaks varjualuseks võib lugeda kohta, kus on kuiv ja tuul ei tõmba läbi - see tagab meie kehasoojuse ja turvatunde.

Vasthukkunud hobuse rümba sees magamine on muidugi selle niiskuse tõttu küsitav. Vaklade kasutamist haavade puhastamiseks kasutavad erinevad alternatiivmeditsiini viljelejad tänapäevalgi. Selle meetodi puhul on kindlasti vaja teada, kuidas seda õigesti teha. Usun, et Glass neid teadmisi omas.

Millisele on Teie praktikas olnud kõige kriitilisemad hetked ellujäämisretkedel?

Ellujäämisolukordade puhul hakkavad olukorrad minema kriitilisemaks siis, kui inimesed hakkavad väsima ja hakkab tekkima toitainete ja veepuudus. Aju ei suuda enam normaalselt toimida ning hakatakse tegema väga lihtsaid, kuid saatuslikke vigu.

On vaja tunda oma keha ning anda maksimum panus sellele, et keha saaks toitaineid ning vett oma normaalse talituse säilitamiseks. Siis on vigade tegemise oht ka väiksem. Õigetest otsustest ja natuke heast õnnest sõltub ellujäämisolukorrast pääsemine.

"Mees, kes jäi ellu"
Foto: Viasat Eesti

Miks peaks tänapäeva urbaniseerunud inimene ellujäämiskursustel osalema?

Tänapäevase maailma linnastunud keskkonnas elav inimene on suures osas minetanud oma oskuse rahuldada iseenda baasvajadusi, et ellu jääda. Kunagi ei tea, millal meil ei ole harjumuspärast tuge. Siis tulevadki rolli oskused ning iseloom. Mida rohkem on inimene valmis vastu seisma ellujäämisolukorrale, seda rohkem ta suudab säilitada võitlust ellujäämise nimel ning ei kaota lootust.

Draama "Mees, kes jäi ellu" saab vaadata internetitelevisiooni Viaplay vahendusel.