Arvestades varjundite-seeria menukust nii paberkandjal kui filmilinal, ei vaja süžee ilmselt pikemat tutvustamist. Loo keskmes on seksuaalmaniakk Christian Grey, kellele hea välimuse tõttu moraalsed puudujäägid andeks antakse, ning naiivsevõitu tütarlaps Anastasia Steele, kes välise ilu nii mehe iseloomust kui iseenda heaolust ettepoole seab, ja Christianisse kõrvuni ära armub. Teise osa alguseks on nende suhe jõudnud karidele, kuid õnneks piisab Anastasiale vaid mehe ilusa näolapi nägemisest, et füüsiline väärkohtlemine unustada ja Christianile uus võimalus anda.

"Viiskümmend tumedamat varjundit"
Forum Cinemas AS

Eesmärk näib olevat tõestada, et end sadistina määratlev Christian on tegelikult võimeline ka normaalseks suhteks. Millegipärast hakkab asi aga üpris kiiresti teises suunas liikuma: hoopis Anastasia on see, kes mehe vägivaldsevõitu nõudmistega kohanduma peab. E. L. Jamesi romaanitriloogiat ma lugenud pole (nii palju ma ennast ei vihka), nii et ei oska päris täpselt kommenteerida, kas filmitegijad on toonud kirjaniku nägemuse kinolinale mõnevõrra moonutatult või on autoril tõepoolest käigu pealt meelest läinud, mida ta tõestada üritab.

Praegusel juhul kinnitab teos eelkõige seda, et sadisti loomust pole lõplikult võimalik muuta. Sel poleks peamõttena väga vigagi, kui poleks niivõrd ilmselge, et antud sõnum on filmi sattunud täiesti juhuslikult: Christiani käitumist ei mõisteta enam hukka, seda romantiseeritakse ja vabandatakse lapsepõlvetraumade arvelt välja. Olen täiesti teadlik, et tegemist on filmiga, mis ei pea üdini realismiga kattuma ega taotlegi seda, aga romantilist draamat on praktiliselt võimatu tõsiselt võtta, kui selle väärtushinnangud niivõrd tugevalt nihkes on.

"Viiskümmend tumedamat varjundit"
Forum Cinemas AS

Samas ei kipu ma antud teost ülemäära maha tegema. Jah, "Viiskümmend tumedamat varjundit" on igasuguste kahtlusteta halb film (isegi peaosalised Dakota Johnson ja Jamie Dornan tunnevad kohati dialoogi esitamisel piinlikkust), aga oma eesmärgi täidab ta kenasti ära: raamatute fännibaas täpselt seesugust ila ju ootabki. Probleem pole filmitegijate ebaprofessionaalsuses, kehvas režiis ega näitlemises – alusmaterjal lihtsalt ei anna millekski etemaks võimalust. Vähemasti pole linateos ülemäära igav: E. L. Jamesi maailmavaade on oma naiivsuses ja võltsromantilisuses pehmelt öeldes lõbustav ning tõsisema kino huvilistel on seda masohhistlikul kombel omamoodi põnev jälgida.

Nii et senistele varjundite-fännidele pettumust ei valmistata. Ma pole kindel, kuivõrd tervislik säärases moonutatud reaalsuses elamine on, aga kui just romantiseeritud koduvägivald on see, mis mõne naiivse koolitüdruku või üksiku koduperenaise argielu rõõmsamaks teeb, siis milleks seda hukka mõista. Loomulikult on see mingil määral häiriv, et kvaliteetfilmide asemel kinodes selline jama domineerib, kuid pikka viha pidada ei saa: "Viiskümmend tumedamat varjundit" on täpselt nõnda halb, nagu oodata võiski, pettumusega tegemist pole.

Loe lisaks: Aus "Tumedamate varjundite" ARVUSTUS: seksi näeb pärast 20 minutit.

"Viiskümmend tumedamat varjundit" on praegu Forum Cinemas kinodes.