Viaplay filmivalikusse lisandunud autobiograafilisest draamafilmist ja investeerimisest üldse räägib meile Naisinvestorite Klubi asutaja ja väikeinvestor Kristi Saare.

Rahapesu ja petuskeeme on finantsmaailmas olnud enne teda ning ilmselt tuleb ka pärast, mitmetest neist on vändatatud ka filme, ent mille poolest võiks Belforti lugu erineda teistest samalaadsetest?

Jordan Belfort on kindlasti täiesti omaette juhtum selles mõttes, et hoolimata sellest kui paljudelt inimestelt ta raha välja pettis on ta kogu skeemist välja tulnud üllatavalt puhta mainega! Lood sellest, et ahnus viib inimesi seadust rikkuma ei ole tõesti uued, ning samas suurusjärgus petuskeeme on ka enne olnud. Ent näiteks Bernie Madoffi puhul, kes ühe maailma suurima Ponzi skeemi taga on, ei kujutaks keegi ette, et nad ostaksid pileti mõnele tema motivatsiooni- või müügikoolitusele. Eks see oli ka Belforti edu taga – tegemist oli hea müügimehega, kes inimesi endaga kaasa veenis tulema – kui ta poleks skeemitama hakanud, siis oleks ta kindlasti mõnes seaduslikus valdkonnas oma šarmi ja oskuste abil üliedukas olnud.

"Wall Streeti hunt", 2013
Ekraanitõmmis

Üks Jordan Belforti ettevõtte Stratton Oakmonti tüüpskeemidest oli hinna kunstlik ülespuhumine: maaklerfirma klientidel soovitati kiiresti ja võimalikult palju osta mingit kindlat aktsiat, järsk nõudluse kasv viis aktsia hinna üles, siis müüs maaklerfirma maha juba varem endale soodsa hinnaga ostetud aktsiad ja teenis hiiglakasumeid, kuid mõne aja pärast kukkus aktsia hind drastiliselt ning kõik investorid jäid oma rahast ilma. Kuivõrd on finantsmaailmas tänase regulatsiooniga välditud taoliste juhtumite kordumist?

Täpselt nii nagu meie igapäevaselt kasutatavatele toodetele tekivad hoiatussildid selle põhjal, et keegi on midagi valesti kasutanud tekivad finantsmaailmas regulatsioonid selle tagajärjel, et keegi on mõne trikiga kelleltki raha ära petnud. Iga kord kui mõni selline skeem välja tuleb, siis vaadatakse üle olemasolev seadusandlus just selle pilguga, et kas petuskeem tuli sellest, et reeglid olid liialt pehmed või sellest, et tehti midagi täiesti ebaseaduslikku ning näiteks jälgimissüsteem oli liialt aeglane. Tänapäeval on võrreldes metsikute 80ndate ja 90ndatega siiski palju rohkem reegleid, palju rohkem aruandlust ja palju rohkem kontrolli, et selliseid skeeme ära hoida. Siiski, ükski süsteem ei ole lõpuni kindel ja seetõttu tuleb ka iga paari aasta tagant mõni suurem skeem välja.

Börsimaaklerite kurikuulsaks rokkstraariks tituleeritud Belfort veetis ligi 200 miljoni dollari väljapetmise ja rahapesu eest 22 kuud vanglas. Kui tavaline on USAs see, et rahapesu ja teiste finantskuritegude eest mõistetakse reaalne vanglakaristus?

USA on selles mõttes huvitav riik, et seal vanglakaristuse pikkus sõltub päris tihti sellest, et kui palju on süüdimõistetul raha. Mida parema advokaadi saad endale palgata, seda parema kokkuleppe saad kohtuga kokku leppida ning kui oled nõus veel teiste vastu tunnistama, siis võivad karistused täitsa napiks jääda. Finantskuritegevusega on ka see probleem, et sageli ei peeta selliseid kuritegusid väga oluliseks või ohtlikuks – mõtteviis on, et võeti “rikastelt” raha ära, ja mis ikka väga halba juhtus. See, et sageli on ohvriks tavalised tööinimesed, kes elusäästud kaotavad jääb kuidagi kahe silma vahele. Ei ole ka haruldane kui finantskurjategijad lõppkokkuvõttes hoopis valitsuse heaks tööle lähevad ja aitavad süsteeme arendada, et edaspidi selliseid skeeme ei saaks läbi viia.

"Wall Streeti hunt", 2013
Ekraanitõmmis

Mis paneb inimesi finantspettusi sooritama ning isegi kogenud ärinimesi ikka ja jälle nende ohvriks langema?

Vastus on lihtne – ahnus! Kui saaksid ausa tööga teenida mõned sajad tuhanded dollarid aastas ja mitte nii ausa tööga miljoneid teenida, ning sul ei ole erilist hirmu vahele jäämise ees, siis on selge, miks mitte kõik lõpuni ausaks ei jää. Elatakse mõned aastad miljonärielu ning kui vahele jäädakse, siis ei ole karistused reeglina meeletult suured olnud. Finantsskeemidele ohvreid on lihtne leida samal põhjusel – pakutavad tootlused ja tulevikuvisioon on nii ilusad ja lillelised, et kes ei tahaks olla samamoodi rikas. Nii pimestavadki dollarinumbrid kaine mõistuse ja raha läheb lõppkokkuvõttes kaduma.

Kas on mingit alati töötavat retsepti investoritele, kuidas finantsskeemide ohvriks langemist vältida? Mis see võiks olla?

Rusikareegel on lihtne – ära pane raha asjadesse, millest sa ei saa aru. Kui räägitakse ilusate kõlavate sõnadega kasvuprojektsioonidest ja maailma muutmisest ja kõigest muust, siis tasub võtta hetk mõtlemiseks, et kuidas reaalne raha teenimine toimib. Eriti börsidel on sageli palju rahast “õhus” kuni selle hetkeni kui skeem lõppema hakkab. Teiseks tasub olla ka realistlik pakutavate tootluste koha pealt – kui lubatakse ulmelisi numbreid, kümneid protsente kuus või sadu protsente aastas kasvu, siis tasub mõelda, et kui see kõik nii ilus on, siis miks pole teised kõike oma raha mängu pannud? Vastus on lihtne – midagi on kuskil ikkagi kahtlast!

"Wall Streeti hunt", 2013
Ekraanitõmmis

Mida finantsmaailm on Belforti ja Stratton Oakmonti kaasusest õppinud või mida võiks veel õppida? Kuidas on see näiteks regulatsiooni ja heade tavade arengut mõjutanud?

Ei tasu kindlasti alahinnata inimeste nutikust skeeme välja mõelda ja neid rakendada. Regulaatorid ei saa hetkekski puhata, sest lünki seaduses otsitakse pidevalt, et neid ära kasutada. Kõiki maailma asju ei saa ju ilmselgelt seadusesse kirja panna, seega tuleb pidevalt tegeleda sellega, määrata prioriteete – mis on hetkel see kõige ohtlikum koht, kust võiks tulla mingi pauk.

Tänaseks on Belfort kirjutanud kaks bestselleriks kujunenud raamatut, olnud kaasstsenaristiks endast kõnelevale filmile ning asutanud eduka müügikoolitusi pakkuva ettevõtte. Kas Belfort on saanud elult uue võimaluse või pigem võiks öelda, et ta on suutnud oma kuriteokogemused raha teenima panna?

Belfort oleks kindlasti suutnud olla väga edukas müügimees ka mõnes teises vallas. Muidugi aga inimestele meeldib intriig ka draama – pigem läheks kõik meist vist kuulama huviga seda, kuidas sadu miljoneid inimestelt välja meelitati kui seda, et kuidas müüa efektiivsemalt näiteks seepi? Mõnes mõttes tore, et tal läheb hästi – on tõenäosus, et kunagi äkki ka välja mõistetud rahaline kahju vähemalt osaliselt selle tõttu makstud saab, aga eks tuleb alati olla ettevaatlik, et selliste pettuste juhtidest ei tekiks liiga ilus ettekujutus, on veel muidu mõnele finantsmaailmas alustajale eeskujuks!