Film algab julgelt – paljas pepu ja paljad tissid, eks see ole selline käesoleva filmimoega kaasaminek. Ega ju ei saa päris õige asi olla, kui paljast keha ja turgutavat seksisteeni filmis ei leiduks. Etteruttavalt võib mainida ääretult maitsekat ning tõsiselt mõnusat erootilist kahe sooja keha üksteise leidmist, avastamist ning saamist, mida operaator Mihkel Soe kenasti läbi valguse, varju, läbi heleda ja tumeda värvigamma meile kaamerasilmast nähtavaks teeb. Ilus operaatoritöö läbib kogu fimi, aga nii on juba Eesti filmidele kombeks.

"Minu näoga onu"
Forum Cinemas AS

Aga kõik muud atribuudid filmis, v.a see igikestev ilus pilt, on draamavabad, mis on antud juhul hoopis hea, sest "Minu näoga onu" pole seda sorti maseka-pauk-film, mida ehk iga Eesti filmidega tuttav kinokülastaja võiks oodata. Onu-film algab suhtedraamana ja eks ta seda ka ole kuni lõpuni, kuid suhte mõiste muutub filmi käigus korduvalt, sest põhiteema käsitleb ikkagi erinevad kaaslaseid. See on kena viis, kuidas ühte lugu jutustada ning ekraanil lahti arutada. Esile kerkivad perekondlikud suhted, tüüpilised eestlaslikud maneerid, nagu vana vs noor, mees vs naine, maaelu vs linnaelu – see kõik mõjub pigem positiivselt, sest eluolu käsitletakse läbi huumoriprisma ning läbi isepäisete karakterite.

Meeletult hea roll Roman Baskinilt – nii robustne, mõjus, usutav, äratuntav, ja tõesti nagu üks onkel, keda me kõik oma elus kohanud oleme. Ta küll meeldib meile, aga vahel käib pinda ka. Rain Tolk on teise peaosalisena huvitav karakter ja seda nii seepärast, kuidas oli peategelase Hugo roll kirjutatud kui ka näitleja karakteriseeringust tulenevast portreteeringust, milles oli natuke neurootilisust, natuke paanilisust, ihalust armastuse ja armastatu järele ning lootust. Kohati oleks tahtnud sellele tüüpilisele tössile Eesti mehe karakterile veits mõistust pähe taguda, aga õnneks tegid seda teised filmi karakterid ning see mure sai ka filmi lõpuks lahendatud.

"Minu näoga onu"
Forum Cinemas AS

Üks koht filmist jäi aga eriti eredalt silma ja selleks on Evelin Võigemasti pilk Mariani kehastamisel. Ainuüksi tema pilk emotsionaalselt rasketel hetkedel rääkis sõnadest rohkem. Iga miimikajoon tema näos tekitas emotsiooni, mis moodustas omamoodi sõnadeta dialoogi kahe karakteri, peategelaste Hugo ja Mariani vahel. See üks hetk, mil Marian nii väga tahab midagi Hugole öelda, aga samas ei taha ka – see üks pilk seal Hugole on Oscari-vääriline.

Küsimus suurele ringile jääb – kas minna kinno vaatama kahetunnist uut Eesti filmi ning veeta oma vaba väärtuslik aeg kinoseinte vahel? Vastus: kindlasti tasub seda teha. Tuleb vaid valmis olla selleks, et film liigub rahulikus tempos läbi mitme aastaaja oma poeetilise katarsiseni.

"Minu näoga onu" on praegu Forum Cinemas kinodes.

Sünopsis: Lahutusjärgses masenduses muusikakriitik Hugo soovib just oma elu hakata taas üles ehitama, kui tema ukse taha ilmub ootamatult tema isa, džässmuusik Raivo. Kiusliku loomuga vanamees teatab, et ta on kohe-kohe maist teekonda lõpetamas ja ootab ainsalt pojalt enda eest hoolitsemist. Kui aga meeste ellu ilmub atraktiivne psühhoterapeut Marian, hakkavad isa ja poeg naise tähelepanu pärast omavahel konkureerima.

Vanal riukamehel Raivol õnnestub luua ridamisi piinlikke episoode, millega Hugo romantilised plaanid ära rikkuda. Andres Maimiku ja Katrin Maimiku tragikomöödia "Minu näoga onu" räägib pealesunnitud lähedusest, õnneotsingust ja andestamisest, pakkudes naeru läbi pisarate ja pisaraid läbi naeru.