Tänavust õudukasaaki arvestades pole "Palju õnne surmapäevaks" sugugi halvim film, sest "Surmakutsar" ("The Bye Bye Man"), "Ringid" ("Rings"), "Elumärgid" ("Flatliners") ei suutnud mitte millegi erilise poolest silma paista, aga vähemalt "Paranormal Activity: The Marked Ones" režissöör Christopher B. Landon üritab natukenegi erilisem olla.

Mitte küll nii palju kui senise aasta parimad õudusfilmid "Elu" ("Life"), "See" ("It"), "Kao ära" ("Get Out"), Netflixi Stephen Kingi film "Geralt's Game", meil linastumata jäänud "It Comes at Night" ja tõenäoliselt ka Darren Aronofsky "ema!" ("mother!), mis meile küll jõuab alles novembris.

Sel aastal linastuvad veel "Jigsaw", "Texase mootorsae mõrvade" eellugu "Leatherface", uusversioon "Suspiria", veel üks Netflixi Stephen Kingi film "1922" ja õudusfilmide kalduvustega "Lumememm" ja Yorgos Lanthimose "The Killing of a Sacred Deer", mida võibolla saab näha PÖFFi raames.

"Palju õnne surmapäevaks" - kinodes 13. oktoobrist.
Forum Cinemas AS

Mida öelda aga "Palju õnne surmapäevaks" kohta? Kui üsna kummaline pealkiri välja arvata (mis on küll parem kui esialgne "Half to Death"), siis nii palju, et ühe päeva kordumise elementi on ka varem edukalt ära kasutatud: kõige paremini on seda teinud režissöör Harold Ramise 1993. aasta klassikaline juba mainitud "Lõputu küünlapäev" ("Groundhog Day"), milles Bill Murray kehastatud egoistlik reporter oli sunnitud ühte ja sama päeva mitu korda läbi elama, enne kui mõistis, et peab muutuma senisest paremaks inimeseks, et lõputu tsükkel läbi saaks.

Ka selles filmis muutus Murray karakter ühel hetkel suitsiidseks ja ennashävitavaks, kuid see tulenes pigem olukorra lootusetusest tingitud depressioonist ja katsest põrgulik olukord mitmeti proovile panna. Surm polnud siiski keskne teema, aga surm on kindlasti üks peamisi osiseid käesoleval nädalal kinodes alustavas uues õudusfilmis.

Nimelt ärkab Tree (Jessica Rothe) oma sünnipäeva hommikul pärast suurt pidu võõra mehe voodis üles ning jätkab oma päeva nii nagu ta seda alati teeb: egoistlikult, teiste tunnetega mitte arvestavalt, ennasthävitava suhtumisega ja lõtvade elukommetega. Päev saab läbi, aga üsna ootamatult: kolledži maskoti maski (beebi nägu) kandev isik mõrvab ta väga julmalt, aga sellega lugu ei lõppe ning Tree ärkab järgmisel hetkel sel samal hommikul selle sama võõra mehe voodis uuesti üles.

Enne kui Tree saab aru, mis temaga toimub, tapetakse ta mitu korda uuesti ja iga kord ärkab naine sama päeva hommikul uuesti üles teadmisega, et keegi ta õhtul mõrvab. See omakorda paneb naise tegutsema, et leida üles, kes on tema mõrvar, sest see on tema ainuke viis, kuidas panna lõpp lõputule surmapäevale.

"Palju õnne surmapäevaks" - kinodes 13. oktoobrist.
Forum Cinemas AS

Idee on tore ja õnneks ka peategelane, sest palju populaarsemat näitlejat Blake Lively'it meenutav Jessica Rothe saab Tree rollis ülbe ja enesekeskse, hiljem hirmunud ja hüsteerilise ning veel hiljem asjaliku ja enesekindla naise rollis hästi hakkama, sest ega see roll ja filmi stsenaarium temalt ka palju ei nõudnud. Pigem suutis ta filmi vajakajäämistest kõrgemale tõusta ja nii mitmedki stseenid talutavaks muuta.

Filmi suurim miinus seisneb aga arusaamas, et kui naine jääb päeva kordama, siis otsustab ta ühel hetkel alasti kolledži ümbruskonnas ringi jalutada, sest kui surm on niikuinii saabumas ja tegudel tagajärgi näiliselt pole, siis tahab naine end kõigile alasti näidata? Pigem paneb see küsima, et kui peaosas oleks olnud mees, kas filmitegijad oleks ka tema kooli õues alasti kõndima pannud?

Mõnes mõttes läheb see alastus kokku tema karakteriga, keda niikuinii kujutati minevikuhaavades vaevleva sildu põletava inimesena, kes oli valmis kõigiga voodisse vajuma, aga siiski jättis see hetk mõru maigu, sest vaevalt nii stsenaariumis kirjas oli. Pigem sooviti mingi teismelisi erutav asi treilerisse panna ja nüüd on tulemus käes.

"Palju õnne surmapäevaks" - kinodes 13. oktoobrist.
Forum Cinemas AS

"Palju õnne surmapäevaks" töötab niisiis suures osas tänu peategelasele või pigem teda kehastanud näitlejale ja päeva kordumise loogikale, mis on lihtsalt lõbus. Mitte, et surm oleks lõbus, aga nii hakkab olukorda nägema Tree, kes otsustab maksku mis maksab tema mõrvar üles leida Seda teeb ta kõikide oma tuttavate järel luurates.

See kõik on kokku lõigatud põhimõtteliselt üheks episoodiks, mida saadab nö. uuriv ja toretsev muusika: Tree luurab näiteks koolikaaslase järel, kellega korra kohtingul käis ja avastab seda tehes, et musklis alfaisase maski taga on peidus hoopis ennast varjav gei-mees. Niimoodi oma tuttavaid läbi kammides sureb Tree iga kord beebi maskiga mõrvari käte läbi, aga ühel hetkel on surm teda lausa ära väsitanud, sest teab, et ärkab niikuinii uuesti üles. See osa filmist on hoogne, lõbus ja tegelast arendav ning seda oleks võinud olla palju rohkem loos, mis võttis niigi kaua, et korralikult käima hakata.

Lõpuks taandub siiski kõik sellele, et kes siiski on mõrvar ja avastusest tulenevatele pööretele, mis pole tegelikult sugugi nii ülllatavad kui film ise arvab, aga vähemalt üks sisuline üllatus on filmil varuks isegi neile, kes mõrvari kohe alguses ära arvavad.

"Palju õnne surmapäevaks" on keskpärane õudusfilm, mis üritab olla midagi enamat. Õnneks on seda tore seltskonnaga vaadata, aga kindlasti mitte nii ja nii.

"Palju õnne surmapäevaks" linastub Forum Cinemas kinodes 13. oktoobrist.