1. "Exodus: Jumalad ja kuningad" ("Exodus: Gods and Kings", 2014)

Piiblilool põhinev "Exodus: Gods and Kings" räägib Moosesest, kes hakkab vastu Egiptuse vaaraole Ramsesele, et päästa oma rahvas Egiptuse orjusest ja viia nad tõotatud maale.

Lugu, nagu ka enamus piiblilugusid, leiab ka see aset Lähis-Idas ning inimesed nendes lugudes peaksid ka vastama riigi kultuurile ja ajaloole, aga ometi palgati Ridley Scotti filmi peaosadesse näitlejad, kes ei vastanud üldse ajaloolisele tõele: Christian Bale, Joel Edgerton, Sigourney Weaver ja Aaron Paul.

Filmi linastumise eel tõstatati see küsimus meedias peaaegu kohe, aga Scott ütles kriitikale vastates välja tõe, mida me kõik teame, aga vahel unustame. Nimelt poleks ta eales saanud filmi teha ega ka eelarvet kokku, kui oleks peaosadesse palganud Mohammadi nimelise näitleja, mistõttu ei hakanud keegi eelproduktsiooni käigus isegi küsima, et miks on Lähis-Idas aset leidvas loos peaosas läbinisti valged Briti ja Ameerika näitlejad.

Samasugune valgete näitlejate kasutamise probleem kerkis üles ka Darren Aronofsky ("ema!") filmis "Noa" ("Noah") ja Mel Gibsoni kõrgelt hinnatud filmis "Kristuse kannatused" ("The Passion of the Christ"). Kõikides neis filmides on olnud suurepärased näitlejad ja selles probleem ei seisnegi, vaid asi ikakgi asjaolus, et teiste riikide ajalugu ja rahvaid asendatakse Hollywoodi filmides valgete inglisekeelsete näitlejatega, mis omakorda jätab mulje nagu üritatakse ajalugu ümber kirjutada või seda Ameerika publiku jaoks söödavamaks muuta.

Selline suhtumine muidugi filmi ei päästnud, sest kriitikute poolt materdatud 140 miljoni dollariga valminud film teenis tagasi ainult 268.2 miljonit.

2. "Egiptuse jumalad" ("Gods of Egypt", 2016)

Alex Proyasi ("Vares", "Tume linn") oli 2016. aasta üks halvimaid filme ning kriitikud, keda režissöör nimetas raisakotkasteks, tegid filmi mõnuga maha,

Egiptuse mütoloogial põhinevas filmis mängisid näiteks Nikolaj Coster-Waldau, Brenton Thwaites, Chadwick Boseman, Élodie Yung, Courtney Eaton, Rufus Sewell, Gerard Butler ja Geoffrey Rush. Ja taaskord kordus see, mida Hollywoodis tehakse kogu aeg: jäetakse mulje nagu Egiptuses oleks elanud ainult valged Briti ja Ameerika kodanikud.

"Egiptuse jumalad" valmis jälle 140 miljoniga, aga tagasi teenis veel vähem ehk kõigest 150.7 miljonit dollarit. See võinuks olla stuudiote jaoks märk, et äkki oleks aeg midagi muuta ja mitte teha viletsaid filme, mis kujutavad kõiki piirkondi ja nende ajalugu valgetena.

3. "Hing anumas" ("Ghost in the Shell", 2017)

"Ghost in the Shelli" filmiadaptsioon põhineb Jaapani mangal ja animel, mistõttu tekkis pärast Scarlett Johannssoni peaossa valimist küsimus, et üle miks ei valitud rolli Jaapani näitlejat?

Manga ja anime fännid väljendasid oma pahameelt valge näitleja eelistamise üle. Major Kusanagi on jaapanlane ning fännide sõnul oleks võinud stuudiod jääda algmaterjalile truuks. See pole esimene kord, kui Hollywoodi stuudiote suurfilmides palgatakse valdavalt valged näitlejad mittevalgetesse rollidesse. Cameron Crowe "Aloha" puhul palgati Hawaii päritolu rolli Emma Stone ja "Paani" uues nägemuses kehastas indiaanlast Rooney Mara.

Scarlett Johanssoni rollivaliku puhul räägib tema kahjuks see, et filmi kõrvalosadesse palgati Aasia näitlejad ning Paramount Pictures ja Dreamworks testisid ka arvutiefekte, mis muutsid valgeid näitlejad rohkem aasiapärasemaks. Neid teste viidi väidetavalt läbi ka Scarlett Johanssoni välimuse peal.

"Ghost in the Shelli" puhul viisid neid teste läbi Lola VFX. Tegu on sama firmaga, mis muutis Brad Pitti nii nooreks kui ka vanaks filmis "Benjamin Buttoni uskumatu elu". Paramount tunnistas testide tegemist, kuid filmis neid tegelikult lõpuks ei kasutatud ning kohe kindlasti ei muudetud Scarlett Johanssoni aasiapärasemaks.

Kaadritaguse info ilmsiks tulemine tekitas vaikse tormi ning Hollywoodi suunas hakkasid jälle lendama rassisminooled. Scarlett Johanssoni palkamise põhjus on lihtne - väga populaarne suurepärane näitleja. Suure-eelarveliste filmide puhul ei võta stuudiod riske ning Johansson vähendab neid oluliselt. Tundmatu või isegi juba tuntud aasia näitleja on stuudiote silmis risk, kuigi fännid näevad olukorda hoopis teistmoodi ja seda ka põhjusega. Nende jaoks on tegu algmaterjali rikkumisega, aga stuudiod ei tee filmi ainult fännidele, vaid kõigile. Nii on see ka DC ja Marveli superkangelasefilmidega - need filmid ei teeni kinodes raha tagasi mitte fännide, vaid kõikide teiste pealt.

"Ghost in the Shelli" film läks isegi kaugemale, sest loos endas tuli välja, et Major oli enne "õnnetust" olnud Jaapani naine nii nagu algses mangas ja animes, kuid teda robotiks ümber kujundades muudeti ta teadlaste poolt valgeks naiseks. Loogika seisnes filmi suures sisulises pöördes, aga mulje jäi siiski väga halb.

Algse animefilmi režissöör aga probleemi ei näinud, sest Major polnud otseselt ühestki rassist ega rahvusest, sest ta oli inimese mõistuse ja hingega robotkehaga naine. Tema arvates oleks võinud seda rolli kehastada ükskõik kes.

Johanssoni peaossa palkamine ja suure poleemika tekitamine aga filmi ei päästnud, sest 110 miljoniga valminud film teenis tagasi ainult 169.8 miljonit dollarit.

4. "Viimane õhutaltsutaja" ("The Last Airbender", 2010)

Nickelodeoni "Avatar: The Last Airbender" jooksis ajavahemikul 2003-2008 ning tegemist oli animaseriaalide tõelise meistriklassiga, mis sai ka järje "The Legend of Korra" (2012-2014), mis suutis omakorda olla algsest seriaalist isegi parem.

"Kuuenda meele", "Purunematu", "Märgid", "Küla" ja "Daam vees" režissöör M. Night Shyamalan avastas ühel hetkel, et ka tema lapsed fännavad seda seriaali ning võttis nõuks teha sellest film.

Esialgu kõlas kõik väga hästi: toona veel enamjaolt kvaliteetsete filmide poolest tuntud Shyamalan, kes särab nüüd jälle pärast suuri läbikukkumisi jälle heade filmide poolest, tegi oma esimest suure-eelarvelist filmi, mis põhines universaalselt armastatud seriaalil. Fännide pettumus oli aga suur, sest tulemuseks oli hea režissööri kohta käpardlikult lavastatud algmaterjali labastav lastefilm, milles puudus see sama süda, hing, tõsine teemaarendus ja huvitavalt kirjutatud tegelased.

Kõige hullem oli aga see, et keegi ei hoolinud absoluutselt seriaali poolt paika pandud rahvustest ja etniliselt rikkast maailmast ning filmi pea kõikidesse rollidesse palgati näitlejad, kes ei vastanud üldse seriaalis loodule.

Ja arvestades, et "Avatar" põhines suures osas Aasia kultuuril ja kandis seda suure austusega, siis oli filmitegijate otsus rahvused välja vahetada täiesti absurdne.

Film oli kassaedu osas tegelikult edukas, teenides 150 miljoni dollari suuruse eelarve juures tagasi 319.7 miljonit, aga samal ajal märkis ka Shyamalani filmikarjääri esimest suuremat madalpunkti.

5. "Dragonball Evolution" (2009)

2009. aastal linastunud Jaapani manga "Dragon Ball" filmiadaptsioon "Dragonball: Evolution" kukkus läbi nii kriitikute kui ka fännide silmis. Rahalises mõttes oli tegu suure kaotusega nii stuudio kui ka kõikide teiste asjaosaliste jaoks.

Manga peategelane oli Goku, aga ometi palgati peaossa valge Kanada poiss. See film oli nii valge kui veel üldse olla sai ja kukkus teenitult ka kinodes läbi.

See on hea õppetund, et äkki pole vaja võtta Jaapani mangat või animed ja seda valgete näitlejate jaoks ümber kirjutada,

Filmi stsenarist Ben Ramsey jaoks jäigi "Dragonball: Evolution" viimaseks kirjutatud stsenaariumiks. Sama juhtus "Final Destination" filmidega populaarsust kogunud režissöör James Wongiga. Pärast suurt läbikukkumist on ta olnud peaasjalikult seriaalide episoodide lavastaja.

"Dragonballi" fänn ja kirjanik Derek Padula pöördus eelmisel aastal ka vabanduskirja, milles palus filmi eest andestust.

Vaata lisaks:
5 järjefilmi, mida me tõenäoliselt kunagi ei näe.
Ajalugu vaikib: 5 suurepärast filmi, mis kahjuks kunagi valmis ei saanud.