"Stranger Thingsi" edu ja kütkestav maailm ei tule siiski ainult valitud ulmelisest teemast ja nostalgilisest retkest minevikku, vaid kogu seriaal on meeldetuletus ajast, kui televisioon ja popkultuur olid süütumad, otsekohesed ning lapselikult lõbusad ning kohati isegi naiivsed.

See tähistab aega, kui televisoon viis argimuredest eemale, lasi puhata ja unistada, mitte ei tõmmanud sügavale inimkehade hakkimise, sarimõrvarite, jumalate ja vägivaldse seksi maailma. See on ajastu, kus vaevu värvilised telekad lõid ruumi värvidest kiredaks, mitte nagu tänapäevased miljoneid värve võimaldavad ekraanid, mis ainult halle toone tumepunasel taustal tunnistavad.

Olin seriaalist müüdud kohe, kui kuulsin esimest korda põhiteemaks olevat muusikat. Juba see lühike pala kannab endas nii palju ning idee, et tegemist on ulmefantaasiaga - täispauk.

Kogu tegevus toimub muidugi kaheksakümnendatel, kus ühel õhtul neli sõpra sõidavad jalgratastega mööda enda väikelinna ringi. Kohaliku salapärase suure hoone juures läheb Will (Noah Schnapp) jäljetult kaduma, peale mida poisi üksikema Joyce (Winona Ryder) läheb paanikasse. Koheselt linnaelanikud ja politsei ei sekku, kuid peagi hakkavad veidrad asjad sündima ning kohalik šeriff Hopper (David Harbour) avastab, et asjad ei pruugi olla nii nagu nad paistavad.

Lucas (Caleb McLaughlin), Mike (Finn Wolfhard) ja Dustin (Gaten Matarazzo) panevad kokku plaani, et kadunud sõber leida, kuid kogemata avastavad hoopis endaealise noore tüdruku Eleveni (Millie Bobby Brown) või siis lihtsalt number 11. Müstiline tüdruk on kiilakas, ei oska rääkida ning kannab üksikuid riidehilpe. Siit areneb lugu kahes erinevas joones - Joyce ja Hopper otsivad Willi ning seoseid selle "elektrijaamaga" ning poisid avastamas Eleven üleloomulikke võimeid ja päritolu.

"Stranger Things"
Ekraanitõmmis

Terve seriaal lausa karjub kvaliteedist ning iga momenti on nauding vaadata. Ajastute kujutamine on ideaalne, kus kasvõi niivõrd lihtne asi nagu poisid öösel mööda metsarada sõitmas on kultuuride muutumise võrdluseks. Tänases seriaalis tähendaks see ainult ühte - lapseröövi mõne rõveda pedofiili poolt. Isegi see, kuidas Joyce situatsiooni lahendab ning kui lõdvalt Hopper sellesse alguses suhtub, prioritiseerides hommikust kohvi enne kadunud last, on osa ajastu kujutamisest. Tänapäeval oleks jaoskond punane koos riikliku teenistusega, sest laps on kadunud - tõenäoliselt röövitud.

Willi kadumine on esimese hooaja esimese poole fookuspunkt, kuid see liigub järjest enam saladusliku hoone poole, kus toimub midagi kahtlast. Müsteerium paljastatakse vaikselt ja üha enam inimesi tiritakse selle keerisesse ning televaatajana tuleb ainult hinge kinni hoida ja kaasa elada.
Ühtegi momenti ei raisata, ükski dialoog ei ole tähenduseta ning voolab veatult. Tegemist on ühe tugevama seriaaliga, mida olen elus näinud ning siin on põhjuseid palju. Lausa armastan sellest seriaalist rääkida ning iga episoodi lahata, iga kaadrit ja võttekohta lahti kiskuda, et leida üles varjatud detailid, mis niivõrd tugevalt ekraani ees hoiavad.

"Stranger Things"
Ekraanitõmmis

Dr. Martin Brenner (Matthew Modine) on loo põhiline antagonist, kelle valged juuksed ja stoiline rahu oleks justkui otse võetud minevikust. Kuna stsenaarium on kuld ning iga element oluline, siis selline üldistus minu poolt on taotuslik. Keeruline on minna detailidesse, sest ei soovi võtmemomente rikkuda. Töö, mis on läinud selle seriaali tegemisele on üüratu ning seda rikkuda ei oleks õige. Seda peaks nautima õiges järjekorras, algusest lõpuni, sõna sõna ja stseen stseeni haaval.

"Stranger Things" on armastusväärne mitmetes momentides, kus mõnele piisab rohketest viidetest tolle ajastu meelelahutuskultuuri tipule, mõnele piisab ainult sõnavara ja riietusega täppi panemisest ning mõni armastab seda ainult peaosalise Eleven karisma ja jõulise olemuse pärast. Mis iganes põhjused kellelgi on, siis praeguseks on kindel, et Netflixi tõus on suuresti seotud just selle seriaali eduga ning teine hooaeg on ukse ees.

Seriaal on kõigele lisaks ka poliitiliselt laetud, kuid mitte tänapäevase identiteedi ja sotsiaalse fantaasiaga, vaid USA ajaloo, Vietnami sõja tagajärjed, väikelinnade raske elu, pingelised rahvusvahelised suhted ning tolle ajastu laienenud mõiste sõnadele vabadus ja kodanikuõigused. See kõik on taustal käimas, kas läbi televiisorist tulevate uudiste, kooliõpetajate sõnade või linnas olevate postrite pealt.

"Stranger Things"
Ekraanitõmmis

Karakterid on selle arusaamise mõju all. Oluline on teada, et too kümnend õpetas inimestele, et tulnukad on sõbrad ("E.T"), nad võivad inimestesse armuda ("Starman"), õpetavad meile surma mitte kartma ("Cocoon"), tehnoloogia äratab ellu ideaalse naise ("Weird Science"), teismeline libahunt saab olla koolis kõige populaarsem ning hiljem DeLoeraniga ajas edasi ja tagasi rännata ("Teen Wolf", "Back to the Future"). "Dallas", "Santa Barbara" ja "Dynasty" muusika ja tsitaadid olid igal kodanikul meeles, rikkad ei olnud kõige kurja juur ning Michael Jackson oli veel mustanahaline popstaar, kes armastas õudusfilme. See ongi "Stranger Things".

"Stranger Things" toob tagasi selle lapse meie sees, kes tahab jalgrattaga tänavatel trikke teha ning oja ääres kive loopida, kuid tänapäevane "Breaking Bad", "Game of Thrones", "Homeland" ja "Dexter" ütlevad, et pimedad ööd ja burkad tähendavad vägivaldset surma. See ei pea nii olema ning kogu seriaal tabab just seda vajadust - olla reaalselt vaba, mitte ainult paberil. Suvi, kevad ja sügis ei oma enam värve - kõik on üks suur sügis. Enne olid lehed kollase ja punase toonides hunnikus, kust lapsed välja kargasid - nüüd trahvikviitung majaesist mitte koristanud omanikule. Teine hooaeg ei saaks enam kiiremini tulla...

"Stranger Things"
Ekraanitõmmis

Näitlejate kohta ei saa mitte midagi halba öelda. Selgelt juhendatud ning väga mugavalt ennast tundev meeskont näitab kvaliteeti igal sammul, kust tõstaksin esile kolm nime - David Harbour, Millie Bobby Brown ja Winona Ryder. Need kolm teevad iga stseeni, loovad atmosfääri ning hoiavad lugu elus. Millie Bobby Brown sooritab mõned äärmiselt keerulised stseenid ning tüdruk korjas rolli eest ka hulgaliselt auhindu. Ainuke probleem, mida armastava fänni pilguga leidsin, on täiskasvanute nõrgem osatähtsus või suutmatus noorte energiaga kaasa minna.

"Stranger Things" veab teekonnale, aitab ennast paremini tundma õppida ning harib ja lahutab kõigele lisaks ka meelt. See on filmikunsti tipp ja kirjutamise kõrgeim klass.

"Stranger Thingsi" 2. hooaeg algab Netflixis 27. oktoobril ning juba on kinnitatud ka 3. ja 4. hooaeg.