1. "Mehetapja / Süütu / Vari"

Sulev Keeduse uus film on alati sündmus. Alles linastus režissööri dokumentaalfilm "Sõda", kuid nüüd jõuab meieni Keeduse viies mängufilm "Mehetapja / Süütu / Vari", mis linastub küll kinodes üle Eesti 8. detsembril, aga kõik huvilised saavad filmi juba PÖFFi põhivõistlusprogrammis üle vaadata.

Keeduse filmikarjäärist on minu jaoks alati olnud kõige meeldejäävam "Kirjad Inglile", aga võib-olla suudab "Mehetapja / Süütu / Vari" haarata esikoha.

Filmist pikemalt PÖFFi koduleheküljel.

2. "Anarhist kolooniast" ("Anarchist from the Colony")

Lõuna-Korea filmide austajana pean muidugi soovitama sellest suurepärasest filmiriigist pärit teoseid ja mis saaks veel parem olla, kui uus film režissöörilt Joon-ik Lee, kelle eelmine film "Troon" pani kaks aastat tagasi PÖFFil terve saalitäie rahvast nutma.

Joon-ik Lee uus film jätkab režissööri Lõuna-Korea ajalookäsitlust, sest PÖFFi põhivõistlusprogrammi kuuluv "Anarhist kolooniast" suundub seekord 1920ndate Tokyosse, mis oli tol ajal Koread okupeerinud Jaapani impeeriumi pealinn.

Filmist pikemalt PÖFFi koduleheküljel.

3. "Allakäigu lapsed" ("Children of the Fall")

Kui PÖFFil linastus viimati Iisraeli õudusfilm, siis oli selleks Quentin Tarantino poolt 2013. aasta parimaks filmiks nimetatud "Suure kurjad hundid" ("Big Bad Wolves") ja tõesti - see oligi meistriteos, mis ei sobinud tavalise žanrifilmi raamidesse, vaid sellel oli näiteks sarnaselt parimatele Lõuna-Korea õudusthrilleritele nii mõndagi öelda ka inimeste ja ühiskonna kohta.

Seekord on selliseks filmiks "Allkäigu lapsed" režissöörilt Eitan Gafny, kes tegi näiteks esimese täispika Iisraeli zombiefilmi "Cannon Fodder".

Filmist pikemalt PÖFFi koduleheküljel.

4. "Igitee" ("The Eternal Road")

Antti-Jussi Annila sõjadraamas "Igitee" teeb lahkunud Lembit Ulfsak oma viimase filmirolli, kelleks on Petrozavodski linna NKVD vanemmajor Novikov.

Kui sellest ei piisa, et filmi vaatama minna (kuigi peaks), siis põhjuseid on veel: nimelt on Antti-Jussi Annila varasemalt teinud samuti Eesti näitlejatega painava õudusfilmi "Sauna" ja Soome-Hiina koostöös valminud wuxia-filmi "Igavese armastuse sõdalane" ("Jade Warrior"). Film linastub ka tavakinodes 1. detsembril.

Samuti näitab PÖFF rekordeid purustavat Soome sõjafilmi "Tundmatu sõdur"

Filmist pikemalt PÖFFi koduleheküljel.

5. "Rohelised kassid" ("Green Cats")

Režissöör Andres Puustusmaa filmide kvaliteet liigub kogu aeg seinast seina äärmustesse, aga üks asi on kindel: tema parim töö on 2007. aastal Venemaal valminud "18-14".

Puustusmaa seni viimane Eestis valminud film oli 2011. aasta üsna nigelavõitu krimifilm "Rotilõks" ning vahepeal ilmus ka Eesti-Venemaa koostöös sündinud "Varshava".

PÖFFil maailma esilinastuse lipu all nähtav krimifilmi "Rohelised kassid" osades on aga Eesti klassikud Tõnu Kark, Mait Malmsten ja Ülle Kaljuste. Kaasa teevad ka Sergey Makovetskiy ja Kirill Käro.

Filmist pikemalt PÖFFi koduleheküljel.

6. "Ühe väikese filmistuudio tõus ja langus" ("The Rise & Fall Of a Small Film Company")

Kui keegi teab vähegi, mis on Prantsuse Uus laine või on vähegi tuttav prantsuse filmiajalooliselt üliolulise ja mõjuka filmikunstiga, siis teab, kes on Jean-Luc Godard, kelle 1986. aasta film linastub ka PÖFFil.

Godard teeb nagu ikka filme filmidest, filmikunstist ja filmiajaloost, kuigi minu jaoks oli tema 2010. aasta "Film Socialism" väljakannatamatult segane "kunst" ja kahjuks pole ma 2014. aasta "Goodbye to Language" veel näinud. Suurtest autoritest ei saa mööda vaadata, kas või sellepärast, et näha, kuidas nende vanemad teosed tänapäeva kinokunsti sobituvad.

Filmist pikemalt PÖFFi koduleheküljel.

7. "Võidusõitja ja võllaroog" ("Racer and the Jailbird")

Režissöör Michaël R. Roskami uus film linastub PÖFFil küll seekord ainult avafilmina, aga küllap näeme seda ka hiljem meie kinodes. Kõigepealt rabas Roskam maailma parima võõrkeelse filmi Oscarile kandideerinud debüüdiga "Bullhead" (mis linastub PÖFFil uuesti ka Flandria fookuses), kus mängis peaosa Matthias Schoenaerts, kes on nüüdseks kujunenud sarnaselt Roskamile oluliseks tegijaks nii Euroopa kui USA filmitööstuses.

Roskami järgmine film oli suurepärane 2014. aasta USA krimidraama "Raha" ("The Drop"), kus ilutsesid peaosades Tom Hardy, Noomi Rapace, varalahkunud James Gandolfini ja muidugi ka Matthias Schoenaerts, kes on nüüd ka Roskami kolmanda filmi "Võidusõitja ja võllaroog" peaosas.

Schoenaertsi oleme näinud ka Jacques Audiardi draamas "Rust and Bone" Marion Cotillardiga, Guillaume Canet krimithrilleris "Blood Ties" Clive Oweni ja samuti Cotillardiga, Thomas Vinterbergi ekraniseeringus "Far from the Madding Crowd" Carey Mulliganiga, Luca Guadagnino psühholoogilises põnevikus "A Bigger Splash" Ralph Fiennesi ja Tilda Swintoniga ning näiteks varsti näeme teda Terrence Malicku "Radegundis", Francis Lawrence'i spioonipõnevikus "Red Sparrow" ja jällegi Thomas Vinterbergi uues filmis "Kursk" koos Colin Firthiga.

Ühesõnaga on režissöör Roskam ja näitleja Schoenaerts end korduvalt tõestanud ning nende ühine uus film "Võidusõitja ja võllaroog" peaks olema suurepärane.

Roskami järgmine film on näiteks "The Tiger", mida produtseerib "ema!" režissöör Darren Aronofsky ja mille peaosas on Brad Pitt.

Filmist pikemalt PÖFFi koduleheküljel.

8. "Lõpp" ("The End"

Lõuna-Korea meister Kyu-hwan Jeon ei tee kergeid publikufilme, vaid pigem sisikonda pahupidi pööravaid veidraid draamasid ja seda sellises Lõuna-Korea filmikunstile omases kastmes, et need ei saagi kõigile meeldida.

PÖFFil on minul õnnestunud näha Kyu-hwan Jeoni filme "Dance Town", "The Weight" ja "Angry Painter". Esimesed kaks oli väga head, aga kolmas enam erilist muljet ei jätnud. Selgelt parim on neist "The Weight".

"Lõpp" võib olla sama hea kui Jeoni parim film või siis kehvem, aga elamust pakub see kindlasti.

Filmist pikemalt PÖFFi koduleheküljel.

9. "Reis Hispaaniasse" ("The Trip to Spain")

"The Trip", "Trip to Italy" ja nüüd ka "The Trip to Spain" ehk terve oma karjääri jooksul väga eripalgelisi filme loonud režissöör Michael Winterbottomi "Reiside" seeria kolmas osa on koos Steve Coogani ja Rob Brydoniga tagasi. Kui on vaja naerda, siis see film on just teile.

Filmist pikemalt PÖFFi koduleheküljel.

10. "Basmati Blues"

Draamaga "Room" Oscari võitnud Brie Larsoni karjäär on liikunud lausa valguskiirusel: ta on osalenud kvaliteetsetes draamades "Short Term 12" ja "The Glass Castle", huvitavates autorifilmides nagu "Free Fire" ning muidugi jõudnud ka Hollywoodi tippu kassahitiga "Kong: Pealuu saar". Varsti näeme teda ka Marveli superkangelasefilmis "Captain Marvel".

Vahepeal õnnestus naisel koos Donald Sutherlandiga osaleda hoopis Indias aset leidvas hea-tuju-muusikalis "Basmati Blues" ja kui üldse seda vaatama minna, siis India ja Brie Larsoni lauluhääle pärast.

Filmist pikemalt PÖFFi koduleheküljel.

11. "Kolm reklaamtahvlit linna servas" ("Three Billboards Outside Ebbing, Missouri")

Näitekirjanik, stsenarist ja režissöör Martin McDonagh tegi oma lavastajadebüüdi Oscari võitnud lühifilmiga "Six Shooter", seejärel valmisid parimale originaalstsenaariumi Oscarile kandideerinud must komöödia "In Bruges" ja varasematest pöörasem "Seven Psychopaths". Nüüd on McDonagh tagasi ja paistab, et jahib oma uue filmiga "Three Billboards Outside Ebbing, Missouri" jälle Oscareid.

Filmist pikemalt PÖFFi koduleheküljel.

12. "Sweet Virginia" ("Sweet Virginia")

Põhjus vaatamiseks: Jon Bernthal, Jon Bernthal ja Jon Bernthal. PÖFFi avamisega samal päeval jõuab Netflixi ka endise "Elavad surnud" näitleja kauaoodatud seriaal "The Punisher", mille samanimeline nimitegelane astus juba üles ka "Daredevili" 2. hooajas.

Hiljuti ka Eesti kinodes Edgar Wrighti suurepärases kihutamismuusikalis "Baby Driver" üles astunud Jon Bernthal jõuab PÖFFile filmiga "Sweet Virginia", mida kirjeldatakse vendade Coenite parimaid töid meenutava sünge põnevikuna.

Filmist pikemalt PÖFFi koduleheküljel.

13. "Florida projekt" ("The Florida Project")

Amatöörnäitlejate ja alati suurepärase Willem Dafoe kaasabil valminud "Florida projekt" on aasta jooksul kogunud niivõrd palju kiitust, et kindlasti näeme filmi ka seekordsete Oscari nominentide hulgas.

Režissöör Sean Bakeri eelmine film "Tangerine" linastus PÖFFil 2015. aastal ning siis tekitas see kõmu faktiga, et film oli üle võetud üksnes iPhone'i vahendusel. Nüüd, kus Baker sai suurema staari ja rohkem vahendeid, on huvitav näha, kuhu tema stiil edasi areneb.

Filmist pikemalt PÖFFi koduleheküljel.

14. "Thelma" ("Thelma")

Kõmulise Lars von Trieri kauge sugulase Joachim Trieri "Oslo, August 31st" ja "Louder Than Bombs" olid väga meeldejäävad filmid ning vahest isegi muljetavaldam on see, et Norra režissööril õnnestus oma kolmanda filmi juures koostööd teha Gabriel Byrne'i, Jesse Eisenbergi ja Isabelle Huppertiga.

Oma neljanda filmi jaoks suundus Trier tagasi kodumaale ning tulemuseks on üleloomulike elementidega õuduspõnevik "Thelma".

Filmist pikemalt PÖFFi koduleheküljel.

15. "Vagurake ("Gentle Creature")

Pärast Sergei Loznitsa sõjaaegset absurdi kujutavat ja sügavalt hingekriipivat filmi "Udus" ("V Tumane", 2012) sai mulle selgeks, et see on režissöör, kellel peab silma peal hoidma. 2014. aasta PÖFFil linastunud dokumentaalfilmi "Maidan" järel kuulasin kinos ka režissööri enda kommentaare ning siis sai palju selgemaks, kellega on tegu.

"Vagurake" on Loznitsa esimene mängufilm pärast "Udus", sest vahepealsel ajal tegi mees üksnes dokumentaalfilme. Kinno minnes loodan täpselt samamoodi rabatuks saada, nagu see juhtus 2012. aastal.

Filmist pikemalt PÖFFi koduleheküljel.

16. "Stalini surm" ("The Death of Stalin")

Armando Iannucci nimi ei pruugi kohe midagi öelda, aga seda teevad kindlasti tema kirjutatud ja osaliselt ka lavastatud seriaalid "The Thick of It" ja "Veep" ning ka esimene täispikk film "In the Loop", mis kandideeris ka parima adapteeritud stsenaariumi Oscarile. Nii roppu ja naljakat filmi annab mujalt leida kui Iannucci sulest.

Tema teise filmi "Stalini surm" sisu on iseenesestmõistetav ning Stalini surma järel hakkavad omavahel kemplema Steve Buscemi, Simon Russell Beale, Paddy Considine, Rupert Friend, Jason Isaacs, Olga Kurylenko ja Michael Palin.

Filmist pikemalt PÖFFi koduleheküljel.

17. "Püha hirve tapmine" ("The Killing of a Sacred Deer")

Filmiga "Dogtooth" maailma jäägitu tähelepanu haaranud kreeklane Yorgos Lanthimos on tagasi koos Colin Farrelliga, kes oli peaosas ka tema eelmises filmis "The Lobster". Seekord on Farrelli kõrval aga Nicole Kidman

"Püha hirve tapmine" peaks olema ülimalt veider psühholoogiline õudusfilm, mille sarnast pole keegi varem näinud.

Filmist pikemalt PÖFFi koduleheküljel.

18. "Taksojuht" ("A Taxi Driver")

Mul on kolm lemmik Lõuna-Korea näitlejat, kelleks on "The Chaseri" ja "The Yellow Sea" Kim Yoon-seok ja Ha Jung-woo ning muidugi filmidega "Joint Security Area", "Sympathy for Mr. Vengeance", "Memories of Murder", "Sympathy for Lady Vengeance", "The Host", "Secret Sunshine", "Thirst", "Snowpiercer" ja "The Throne" end korduvalt tõestanud Song Kang-ho.

Just Song Kang-ho uus film jõuab PÖFFile ja selleks on Lõuna-Koreas laineid löönud ja ka riigi valikuks Oscari kandidaadiks osutunud "Taksojuht", mille lavastajaks on suurepärased "The Front Line" ja "Secret Reunion" teinud Jang Hoon.

Filmist pikemalt PÖFFi koduleheküljel.

19. "Õnnelik lõpp" ("Happy End")

Filmi nimi võib olla "Õnnelik lõpp", aga kuna režissöör on legendaarne naha vahele pugeja ja osav manipuleerija Michael Haneke, siis ei saa tegelastele osaks tõenäoliselt midagi meeldivat.

Haneke viimased filmid "The White Ribbon" ja "Amour" näitasid, et vanameister pole oma teravust kaotanud ja vaevalt ta nüüd alustab.

Filmist pikemalt PÖFFi koduleheküljel.

20. "Sugupoolte heitlus" ("The Battle of the Sexes")

Alles jõudis kinodesse film legendaarsest tenniselahingust Björn Borgi ja McEnroe vahel, kuid nüüd linastub veel üks tennisefilm, milleks on Emma Stone'i ja Steve Carelli kehastatud Billie Jean Kingi ja Bobby Riggsi legendaarne võitlus tõestamaks, kumb sugupool on siis tugevam.

Filmi režissöörideks on Jonathan Dayton ja Valerie Faris, kes tõid meieni näiteks suurepärase draama "Little Miss Sunshine".

Filmist pikemalt PÖFFi koduleheküljel.

21. "Vee puudutus" ("The Shape of Water")

"Vaikse ookeani võitluse", "Hellboy" filmide, "Blade II" ja kuuele Oscarile kandideerinud ning kolm võitnud "Paani labürindi" režissöör ning paljude juba lõpetatud või alles arendusjärgus olevate filmiprojektide stsenarist ja produtsent Guillermo Del Toro esimene film pärast 2015. aasta gooti-õudusfilmi "Veripunane mäetipp" ("Crimson Peak") toob tagasi selle, mis on fännidele tema juures alati meeldinud: sünge fantaasia, ebamaine muinasjutt ja hämmastava välimusega koletised.

"Vee puudutus" võib olla tänavu ka oluline tegija 4. märtsil toimuvatel Oscaritel ning tuua Guillermo Del Torole karjääri esimese nominatsiooni või isegi võidu režii eest.

Filmi juba näinud kriitikute sõnul on aasta üks omanäolisemaid filme ka režissööri üks parimaid, milleks seni peeti hämmastavat "Paani labürinti".

Filmist pikemalt PÖFFi koduleheküljel.

22. "Armastuseta" ("Loveless")

Kui rääkida modernse vene filmikunsti parimatest esindajatest, siis on nende hulgas kindlasti ka Andrey Zvyagintsev, kelle "The Return", "The Banishment", "Elena" ja "Leviathan" pole mitte ainult meistriteosed, vaid näitavad ka Venemaad nii nagu ükski laialevi film seda kunagi ei teeks.

Kui oled vähemalt ühte Zvyagintsevi filmi näinud või tahad näha, milline on tõeline filmikunst, siis on "Armastuseta" tõenäoliselt hea näide.

Filmist pikemalt PÖFFi koduleheküljel.

23. "Ookeani puudutus" ("Touched by the Ocean")

Eestlane Teet Daaniel on uskumatu mees: ta õppis ujuma alles 29-aastasena, ujus üle ränkraske Gibraltari väina ning tegi seda kõike hea eesmärgi nimel. Teet Daaniel on mees, kes võttis endale isiklikel põhjustel missiooni, mis muutis nii teda kui ka teisi.

Üle Gibraltari väina ujumine pole lihtne ettevõtmine: see nõuab pikka treeningut ja vaimset ettevalmistust, sest tuul ja lained pole sel teekonnal ujuja sõbrad ning enamjaolt pole takistus mitte füüsiline võimekus, vaid psühholoogilised blokid.

Filmist pikemalt PÖFFi koduleheküljel.

24. "Lõputu" ("The Endless")

Justin Benson ja Aaron Moorhead on režissöörid, kelle erinevate žanrite sulandumispindadest sündinud stiil ei luba kunagi ette ennustada, mis filmi nad järgmiseks ette võtavad ega ka seda, kuhu nende filmid välja jõuavad.

Kui 2012. aasta "Resolution" oli veel kuidagi algeline ja võib-olla indie-filmile omaselt liiga indie, siis 2015. aasta "Spring" näitas, milleks on nad võimelised oluliselt paremate vahenditega, sest tulemuseks oli justkui romantiline draama, mis segas kokku kõikvõimalikud õudusfilmide klišeed üheks väga originaalseks nägemuseks.

"Lõputu" arvustusi lugedes mainitakse tihtipeale H. P. Lovecrafti stiilis nimetut õudust ning seda võib võtta tõelise komplimendina, kuigi see on ainult üks iseloomustus, sest nende senist stiili arvestades võib eeldada, et film ei liigu kindlasti selles suunas, mida esimeste minutite põhjal eeldame.

"Lõputu" on endiselt läbi ja lõhki indie-film, sest režissöörid on näiteks ise ka filmi peaosades, aga nende kahe geeniust arvestades ei tähenda see kvaliteedi kohta midagi, sest see saab olla ainult huvitav ja üllatav.

Filmist pikemalt PÖFFi koduleheküljel.

25. "Halastamatu" ("The Villainess")

Ühes filmižanris on Lõuna-Korea väga tugev ja selleks on märulid. Õnneks on PÖFFil üks pakkuda ja selleks on hullumeelse märuli "Confession of Murder" režissööri Byung-gil Jung uus paljukiidetud film "Halastamatu", mis räägib palgamõrvarist Sook-hee, kes peab minevikust välja kaevatud pattude pärast elu eest võitlema asuma.

Kui see ei veena, siis lihtsalt vaadake "Confession of Murder" algustseeni ja minge kindlasti "Halastamatut" vaatama.

Filmist pikemalt PÖFFi koduleheküljel.