"Koerte saar" on lummav ja kaasahaarav lugu, mis toimub tuleviku Jaapanis (20 aasta pärast). Filmis on palju erinevaid referentse, mis on osavalt üheks sulatatud: sealt võib leida 19. sajandi Jaapani stiilis kunsti, Hello Kitty kitši ja ka nagu ka režissöör ise on öelnud, siis ka legendaarse Akira Kurosawa filmide mõju. Krosawa "Stray Dog" ja "High and Low" linnapildid olid näiteks inspiratsiooniks "Koerte saare" ühe peamise tegevuspaiga Megasaki linna visuaalideks.

"Koerte saar"
Forum Cinemas AS

Tragi loo taustal jooksevad teemadena läbi aga ka genotsiid, propaganda, poliitilised mahhinatsioonid, võimu ära kasutamine, masside viha õhutamine ja tõega manipuleerimine. Seda kõike esitatakse mõnusalt humoorikas kastmes, kus suur osa tegelasi on muidugist koerad. Kõik see, mis mõne filmitegija käe oleks võinud muutuda naivistlikult igavaks, on siin saadud töötama enda kasuks nagu tõsiasi, et tegemist on üpriski must-valge maailmaga, kus tegelased jagunevad enamjaolt headeks ja pahadeks.

Animatsioon algab lõbusa epiloogiga, mis seletab, kuidas metsikutest koertest said kodustatud koduloomad. See näitab ka võitlust kassiarmastajate ja koeraarmastajate vahel. Meie päris lugu aga algab Megasaki linnas, kus valitseb korrumpeerunud linnapea Kobayashi, kes kuulutab, et puhkenud koerte gripi tõttu, mis võib levida ka inimestele, on vaja kõik koerad eraldatud prügisaarele eksiili saata. Kunagised inimese parimad sõbrad on järsku põlatud ja ebavajalik kõnts, mis tuleb kogu rassina minema pühkida. Veel lisatorkena mõjub ka see, et koeri ei eraldata niisama, vaid saadetakse justnimelt prügilasse, kuhu läheb ka kogu muu inimeste jäätmete mass.

Muidugi on tegelikult suur matšoliku välimusega kantpeast linnapea kassiarmastaja, lisaks on käimas ka valimised, mida võõra viha õhutamine võib tema kasuks pöörata. Vaatamata teise partei liikme, teadlase Watanabe kinnitusele, et on peagi suuteline koeri ravima, otsutab linnapea koos juba üles ässitatud massidega koerad kõrvaldada. Solidaarsuse märgina saadab ta esimese koerana saarele oma hoolealuse orvust Atari koera Spotsi (koer on muide ka Atari turvamees, kellel on raadiosaatja kõrvas!).

"Koerte saar"
Forum Cinemas AS

Kuus kuud hiljem läheb väike poiss saarele oma koera otsima ning kohtab nälgivate ja hüljatud koerte karja: King, Boss, Duke, Rex ja Chief. Kõik peale viimase olid kodukoerad ja meenutavad kurvalt prügist toidujäänuseid otsides ja ellujäämise eest võideldes oma kunagisi lemmiktoite ega tea, miks sellist elu üldse on mõtet jätkata. See koerte kamp hakkab aitama väikest Atarit tema missioonil Spots leida. Kuskil vahepeal püütakse luua ka väheke romantikat, kuid see on ehk filmi nõrgim pool, kus klišeelikkus paistab liiga tugevalt välja. Filmis jälgimegi kahte paralleelset liini: võimuvõitlust ja mahhinatsioone linnas ning saarel toimuvat, kus meie seltskond kohtab veel Wes Andersonile omaseid veidraid tegelasi nagu Oraakel ja Jupiter.

Rohkem ei ole loo sisu mõtet edasi jutustada, võitlus käib hea ja halva vahel, kuid kõik see on suudetud panna väga nauditavasse vormi. Näib, et režissöör on siia kaasa võtnud talle omased ja näiteks ka "Grand Budapest Hotellis" ("The Grand Budapest Hotel") juba esinenud teemad – kangelased, kes ei vannu alla represseerivale võimule. Nii kõlab kogu "Koerte saar" lugu lõppeks meelelahutusliku loo asemel inimese ja koera suhtest pigem poliitilise jutustusena - mida tehakse võimu haaramiseks või hoidmiseks, teise viha ehk kuidas ühise vaenlase leidmine aitab tähelepanu kõrvale juhtida ja rahvast mobiliseerida.

"Koerte saar" on praegu Forum Cinemas kinodes.