Enne “Tulelinna” leidus vähe filme, milles oli kujutatud liikuvaid draakoneid. Näiteks on 1981. aastal valminud linateosel “Dragonslayer” omad plussid ja tolle aja kohta näevad seal kasutatud lahendused muljet avaldavad välja. 1996. aastal ilmus “Lohesüda” (“Dragonheart”), milles kujutatud draakon näeb välja pigem multifilmilik ja optimistlik. Võib-olla isegi pisut lastefilmilik, aga kindlasti mitte suur ja õudne.

Viimastel aastatel on vändatud aga mitmeid filme ja telesarju, milles on kujutatud ohtralt draakoneid. Näiteks “Troonide mängu” ja “Kääbiku” triloogia. Aga enne kõiki neid lahedaid sarju, milles on kasutatud kõiki uusi lahendusi, oli film “Tulelinn”. Kokkuvõttes kujutas film maailma, kus on inimkond väljasuremise äärel ja väike grupp ellujäänuid proovis draakonitele vastu astuda. Neid saatis edu, sest avastati, et suurem osa draakoneid olid emased. Järelikult tuli tappa vaid paar üksikut isast ja järglastel on kriips peal.

Režissöör Bowman meenutab, et tema peas liikusid tol hetkel vaid ühesugused mõtted: kui teed filmi draakonitest, langed halastamatu kriitika osaliseks. Ja ta tegigi ja kuigi tuli ka paar positiivset arvustust, siis suurem osa kriitikast oligi suhteliselt halastamatu valang tema pihta.

Vaadates filmi aga 16 aastat peale selle ilmumist, imestavad inimesed siiani, kui suurepärased näevad filmis kujutatud draakonid välja. Bowman mäletab, et teadis väga hästi, et ta kõnnib küllaltki õhukesel jääl. Seetõttu oli vaja draakonite kujutamisega olla väga hoolikas. Draakonid pidid sarnanema mingis mõttes juba olemasolevatele kiskjatele. Näiteks kasutati kuningkobra ja alligaatori nahka. Lõppude lõpus saadi draakonite kujutamiseks väga palju inspiratsiooni Komodo varaanist, lõvidest, haidest ja elevantidelt. Inspiratsiooni pakkus isegi sportauto Lamborghini Countach.

Siis hakati mõtlema tulele. Teadupärast purskavad ju draakonid tuld, aga režissöör Bowman ei tahtnud, et publik mõtleks iga kord sellele, kas draakoni suu läheb nüüd põlema. Niisiis hakati jällegi otsima inspiratsiooni. Seda saadi taaskord kuningkobralt, kes sülitab oma mürki. Mõtteainet pakkusid ka jooksiklased, kes on pritsivad alakõhust kahte sorti kemikaale, mis tekitavad segunemisel kõrvetava tunde. Niisiis kasutas Bowman inspiratsiooniks näiteid päris elust.

Bowman lisab, et vanad tiimikaaslased “Tulelinna” päevadest on talle öelnud, et tema mõeldud draakoneid on kasutanud ka teised. Loomulikult ei pane Bowman seda pahaks. Näiteks avastas ta mitmeid sarnasusi, kui vaatas filmi “Harry Potter ja tulepeeker” (“Harry Potter and the Goblet of Fire”). Ühes vikipeedia artiklis isegi viidatud “Tulelinnale” ja mainitud, et sealt saadi inspiratsiooni. Mürkainete pritsimist kasutati aga näiteks ka “Troonide mängus” ja filmis “Egiptuse jumalad” (“Gods of Egypt”).

"Tulelinn" ("Reign of Fire", 2002)
Kuvatõmmis

“Tulelinn” mitte ainult ei tutvustanud rahvale uutmoodi draakoneid, vaid ka filmistaare, kes polnud tollal veel nii tuntud näod. Näiteks Christian Bale, kes on hiljem mänginud filmides nagu “Batman alustab” (“Batman Begins”), “Pimeduse rüütel” (“The Dark Knight”), “Pimeduse rüütli taastulek” (“The Dark Knight Rises”) ja “Ameerika psühho” (“American Psycho”). Aga lisaks mängisid filmis ka Gerard Burtler ja Matthew McConaughey.

Lisaks lähenes “Tulelinn” draakonite maailmale pisut teistmoodi, kujutades seda düstoopiana, kus jäävad ellu vaid vapramad. Nii et sealne maailm sarnaneb rohkem “Mad Maxis” kujutatule kui “Sõrmuste isanda” Keskmaale. “Tulelinna” hakati tegema enne, kui linastus “Sõrmuste isanda” esimene film. Mõlemast leiab sarnasusi, aga kuna “Tulelinn” linastus enne, siis ei saa keegi öelda, et see on mingi odav jama, mis üritas lihtsalt raha teenida. Bowmani sõnul oli ta eesmärk selline, et esmalt tutvustab ta vaatajatele oma draakoneid ja seejärel loob nende ümber eriti realistliku maailma.

Bowman kasutas draakoneid jutustamaks inimeste lugu. Ta tahtis panna omavahel vastastikku tavalised inimesed ja võimsad draakonid, kelle vastu saada on pealtnäha võimatu. Režissööri arust võib seda mõista ka kui metafoori, kui inimesed peavad tulema oma elus toime pealtnäha võimatuga või läbi elama suuri raskusi.

Mees kirjeldab, kuidas ta elas üle maavärina, mis toimus San Franciscos 1971. aastal. Ta nägi, kuidas tema vanemad tulid olukorra rahulikult toime. Nad hoidsid lapsi oma lähedal ja kõik oli kokkuvõttes turvaline. Samas nägi Bowman ka inimesi uudistes, kes paanitsesid ega teadnud, mida teha. Bowman ütles, et kui kogu ümbrus väriseb ja emake loodus justkui pistab maa seest välja suure rusika ning teeb midagi, mis paneb inimesed värisema, siis sel hetkel ilmnevad inimeste loomulikud instinktid. Kriisi olukord on see koht, kui tuleb välja inimeste tegelik pale. Kui nende imagolt langeb igasugune kattevari ja nad on need, kes nad on päriselt.

Bale’i ja McConaughey tegelaskujude puhul tuleb filmis välja nende tõeline isiksus. Nad peavad võitlema oma elu eest ja samas ka põgeneda, et päästa oma nahk. Bale’i tegelaskuju Quinn võtab juhtrolli, kes üritab hoida inimesi eemal draakonite kontrollitud alast. McConaughey on aga karmim vend ja võtab sõjaväeliku lähenemise ning astub draakonitega võitlusesse. Mõlema mehe eesmärk on üldjoontes aga sama – saada võitu draakonitest.

Võib-olla oli Bowman oma filmiga lihtsalt ajast eest. Tänapäeval saadaks teda kahtlemata palju suurem edu.

Allikas: vice.com