Kogumiku kahe esimese filmiga näidatakse ka kahte äärmust: üks on dokumentaalne animafilm ("Tühi ruum"), teine animaelementidega dokumentaalfilm ("Nukud ja tootemid"). Mõlemad kirjeldused sobivad nende kahe filmi kohta väga täpselt, ning esindavad justkui kahte erinevat ja vastanduvat mõttemaailma animaatorite ja dokumentaalfilmitegijate eludes. "Tühi ruum" ning "Nukud ja tootemid" lähenevad tõestisündinud lugudele mõlemad oma moodi, ning mõlemad filmid on ka väga oma tegijate nägu.

Sergei Kibus kirjeldab ennast dokumentaalfilmis, et teda ümbritseb süngus, aga sisimas ta üritab olla nii hea kui võimalik. "Nukud ja tootemid" filmiga on samamoodi. Tegemist on väga unenäolise filmiga, mis esitab pigem küsimusi vaatajale kui pakub huvitavaid ja kiirelt meelestminevaid fakte. Kohati on sellest kahju. Filmis oma kogemustest rääkivate inimeste nimed ei oleks võtnud midagi ära filmi kunstilisest poolest, aga vähemalt isegi see nüanss mõjus läbimõeldult.

Dokumentaalfilmi toon on mänguliselt tume, mitte rõhuv aga melanhoolne, ning aeg-ajalt paistavad sealt välja lõbusamad päikesekiired. Näiteks vesteldi filmis ühe vanema prouaga, kes on alates 50-aastaselt vanu nukke kogunud. Stseenid tema kodust, nendest elututest nukukuhjadest, mõjuvad justkui vastu tahtmist väga õudusfilmilikult. Korraks tekib isegi hirm, et kas režissöörid üritavad näidata seda prouat halvas valguses – nii metafoorselt kui ka otseselt.

Ja siis teeb proua iseenda ja oma hobi kohta filmi parima nalja, mis on samuti natuke tumeda tooniga, aga mis justkui seob kogu filmi idee ilusti kokku. Eks selleks, et täiskasvanuna luua nukkudest (või plastiliinist) oma maailm, peabki olema väga omapärane inimene. "Nukud ja tootemid” toob kenasti välja, kuidas sellega võib kaasneda teatud tooni kurbus või üksindustunne, ning kui eriline on sellisel juhul huumorimeel. Näiteks filmis näidatud Guatemala murenukud – neil on väga oluline roll kuulata ära inimeste mured ja aidata neid leevendada, aga nad on ka mänguliselt väga väikesed. Sellised väikesed nüansid, naljad iseenda ja nukkude suunas keset tumedatoonilist dokumentaalfilmi muudavad selle väga eriliseks elamuseks.

Ülo Pikkovi "Tühi ruum" on seevastu väga frustreeriv elamus. Mitte halvas mõttes, vaid seetõttu, et seda filmi on väga keeruline kirjeldada. Kogu dokumentalistika pool toimub filmi lõpus paari tekstilõigu kujul. Filmis on kujutatud kahte suurt elementi – nukumaja ja nukku, väikest tüdrukut, kes seda maja tundma õpib. Ta teeb seda samamoodi mänguliselt, sellise lapseliku avastamisrõõmuga mis on segatud kokku ootamistundega. Justkui ta ootaks, et keegi tuleks talle seltsiks ja ta senikaua lihtsalt uudistab majas ringi. "Tühi ruum" on igatmoodi väga lihtne, siiras film. Ning ei ole vahet, kas lugu, millel film põhineb on vaatajale alguses teada või mitte – mõlemal juhul tekib filmi lõpus iseenesest klomp kurku, paar pisarat silma. Võib-olla sellepärast see ongi natuke seletamatult frustreeriv film.

Kolmanda filmi režissöör Riho Unt pidi kahjuks esilinastuselt puuduma, aga õnneks oskas filmi operaatorina töödanud Sergei Kibus täita mõned lüngad, mis "Maria ja 7 pöialpoissi" vaadates tekkisid. See on samuti film, mille kohta võib tehniliselt öelda, et see põhineb tõsielul. Unt sai inspiratsiooni Stuttgarti animafilmifestivalil olles, kui ta varahommikul nägi tühjadel tänavatel nunna, vaatas talle sügavalt silma ja Kibusi sõnul teadis kohe tema hingeelu, minevikku ja südamesoove.

Sellest silmapilgust sündis filmiidee. Naisena pean tõdema, et selline inspiratsiooniallikas tekitab kerget kõhedusetunnet, kuid õnneks on film ise piisavalt helge ja rõõmuga tehtud, et loodetavasti seesama nunn ei pahanda sellise interpretatsiooni peale tema hingeelu kohta. "Maria ja 7 pöialpoissi" on kõige klassikaliselt nukufilmilikum "ELU(L)ELU" kogumikus. See räägib üksinda kloostris elavast väga osavate kätega nunnast, tema soovidest ja hirmudest. Stseenid, kus Maria omale nuku loob ja sellega mängib, seob väga hästi kokku terve kogumiku, ning loob nendele kolmele filmile ühtse narratiivi.

Loodetavasti ei piirdu "ELU(L)ELU" vaatajaskond ainult nukufilmide enda tegijatega. See on kokkuvõttes justkui aken kellegi teise hingeellu – nii nende inimeste, kelle lugusid need filmid esindasid, kui ka filmitegijate endi. Natuke kurblik, aga humoorikate nüanssidega ja helge lõpuga.

"ELU(L)ELU" on praegu kino Artis kavas.