Oeh... juba filmi nimi kõlab nii tobedalt, et kutsun seda edaspidi parem esialgse pealkirja "Võõrad 2" järgi. "Öine jaht" (või ingliskeelne "Prey at Night") on sinna külge poogitud vaid seepärast, et inimesed, kes esimesest osast midagi kuulnud pole, kinno minemata ei jätaks – “2” annaks ju kohe märku, et tegemist on järjega, alapealkiri “Öine jaht” on aga just parajalt ebamäärane.

Sellise filmi puhul ei paneks aga kinno minemata jätmist sugugi pahaks. Arvestades, et film oli kümme aastat tegemises, on tulemus ääretult hädine – võib-olla seepärast seda nii pikalt edasi lükatigi? Ka esimesele osale heideti ette rumalaid tegelasi ja ebausutavat sisu, kuid teise jao kõrval on esialgne "Võõrad" täielik meistriteos. "Võõrad 2" on nii loll film, et nende lolluste mõistmiseks peab filmi ise nägema – ja kuna see on nii loll, siis seda ma teil tegelikult teha ei soovita. Niisiis annan endast parima, et need rumalused kuidagi ikkagi kokku võtta.

"Võõrad: Öine jaht"
Forum Cinemas AS

Loo keskmes on neljaliikmeline perekond, isa (vaese mehe Aaron Eckhart), ema, poeg (noor Pearu Paulus) ja tütar, kes sõidavad sugulaste juurde ühte täiesti inimtühja külasse (täiesti liialdamata – külas pole peale nende tõesti mitte ühtki inimest). Miks nad seda teevad, on pisut keeruline öelda, kuna reisi tegelik eesmärk on saata tütar, ääretult probleemne teismeline, kallisse internaatkooli.

Kusjuures tüdruku “tõsine probleem”, millel põhineb filmi esimese vaatuse keskne konflikt, ei seisne tegelikult muus kui nõrkades hinnetes ja halvas käitumises. Seetõttu paistab kogu olukord äärmiselt võlts ja ebausutav juba enne, kui filmi põhisündmused pihta hakkavad. Sissejuhatusele kulutatakse hulk aega, kuid sellest pole lõpuks mingit kasu, kuna viltune peredünaamika ja fabritseeritud konflikt ei anna ühtki põhjust, et tegelastele nende katsumustel kaasa elada.

Ja kui need katsumused lõpuks pihta hakkavad (ehk eelmisest osast tuntud kolm maskeeritud jorssi ründama asuvad), on näha, et nende igavate ja pealiskaudsete karakterite tegudel pole loogikat selliseski olukorras. Näiteks on filmis stseen, kus kaks naisterahvast satuvad vastamisi pealtnäha relvastamata tütarlapsega ning selmet talle vastu seista, pagevad kabuhirmus tualettruumi.

Ma ei väida sugugi, et inimesed kriisisituatsioonides läbinisti ratsionaalselt käituma peaksid, kuid vaatajana oleks hulga lihtsam, kui tegelased ka täielikud hädapätakad poleks. Suur osa tegevustikust põhineb otseselt rumalatel ja ebaloogilistel valikutel, klassikalistele õudusfilmiklišeedele antakse korralikult valu (“Let’s split up!” on stsenaristide põhitrikk). Tasub ka meeles pidada, et tegelastel on olemas täiesti töökorras auto, millega muretult minema kihutada – selle asemel tormatakse aga mööda parke ja tänavaid ringi nagu peata kanad.

Eelmise osaga võrreldes on sündmustiku mängulava kordades suurem, aga kahjuks ohverdatakse selle arvelt intensiivsus ja tegevustiku kompaktsus. Sissetungiõudukate hirmuäratavaim aspekt ongi see, et need toimuvad kodus, iga inimese kõige turvalisemas paigas, “Võõrad 2” on selle valemi kahjuks hüljanud.

"Võõrad: Öine jaht"
Forum Cinemas AS

Idee järgi võiks suurem tegevuspaik sündmustikule võimalusi ja mängulisust juurde anda ning osati see nii ongi, kuid valdavalt pendeldavad tegelased paari-kolme koha vahelt ja usutavat muljet inimtühjast külast ei tekitata. Pigem tundub, nagu olekski võtteplats koosnenud ainult metsatukast, ühest-kahest tänavast, laste mänguväljakust ja haagisest ning stsenaristid olnud hädas tegelaste paigutamisega. Miks nad muidu sihitult ringi joostes alatasa ühtesamasse kohta jõuavad?

Lollusi on veel: tüdruk põgeneb auto eest mööda sõiduteed, ära jooksmise asemel minnakse peitu, tegelastel puudub perifeerne nägemine. Pahad tegelased seisavad valdavalt lihtsalt paigal, head jooksevad neile varem või hiljem nagunii ise otsa – samuti suudavad maniakid aimata ette nende igat liigutust. Lühidalt: stsenaarium on nii idiootlik, et see on vähegi mõtlevale vaatajale lausa solvav.

Film kogub natuke hoogu, kui üks ohvritest lõpuks esimese vastulöögi teeb (sõna otseses mõttes) – kahjuks juhtub see alles kolmandas vaatuses. Tegelastest pole siin kahjuks pöialt hoida kellelegi, kõik üsna näotud jorsid. Positiivset siiski ehk nii palju, et film on lavastatud küllalt adekvaatselt: see on johncarpenterilikult atmosfääriline ja taustaks mängib suurepärane, mõnusalt retro muusika. Ma ei liialda sugugi, kui ütlen, et kuulaksin parema meelega selles filmis kõlanud laule kui vaataksin filmi uuesti.

Sellest vist esialgu piisab. “Võõrad 2” on vändatud kahetsusväärselt halva stsenaariumi põhjal ning seda on tunda igal sammul. Sekka on sattunud küll visuaalselt lahedaid stseene ja viimases vaatuses ka tõeliselt rahuldavaid momente, kuid üldmuljet see ei päästa. Siiski-siiski: kui korraldate seltskondlikku filmiõhtut või joomismängu, on “Võõrad 2” suurepärane valik – see film on sõna otseses mõttes naeruväärne.

"Võõrad: Öine jaht" on praegu Forum Cinemas kinodes.