Palusime filmist ja ellujäämisest rääkima Martin Kreegi, kes on juba väikesest poisist saadik tegelenud metsas matkamiste ja laagritega ning tundnud tõsist huvi selle vastu, kuidas looduses ilma abivahenditeta ellu jääda.

Filmi natukene kriitilisema pilguga vaadates võiks öelda, et kuigi omal kohal oli ka Hollywoodilik sündmuste jada, olid nähtud olukorrad üsna reaalsed. Meeldis, et välja oli toodud nii mõnigi detail, mida ka päriselt ellujäämismaailmas rõhutatakse. Näiteks "kolme reegel" - 3 nädalat söömata, 3 päeva veeta ja 3 minutit õhuta. See on üks häid alustalasid, millele tugineda.

"Mägi meie vahel”
TVPlay

Üldiselt ohtlikku olukorda sattudes on kõige lihtsam seda võtta kui ülesannete jada, mis tuleks pääsemiseks ära teha. Tuleb võtta baasvajadused ette ja hakata töötama selle nimel, et pääseda.

Ressursivaeses piirkonnas, nagu kõrgmäestik seda on, peab püüdma kõike ümbritsevat maksimaalselt ära kasutada. Õnneks said filmis Alex ja Ben lennuki vrakist endale nii mõndagi kasulikku. Samas ei tohi olla raiskav. Tuleb meeles pidada, et ressurss saab kiiremini otsa, kui sa arvad. Näiteks asi, millele tihti ei mõelda - levi puudumisel ei peaks hoidma telefoni sisselülitatuna. Pigem teha iga päeva lõpus kontroll, kas ollakse jõudnud levialasse. Ja peale seda jällegi telefon välja lülitada, et hoida akut.

Kriisiolukorda sattudes on mõned alustalad, millele peaks tuginema. Alustalasid järgides peaks omakorda edenema ja proovima oma olukorda veelgi parandada.

Esiteks, kui tekib arusaam hätta sattumisest, peaks kõigele pausi tegema. Oma tegudele, mõtetele. Ajaga inimene aklimatiseerub - nii füüsiliselt kui vaimselt. Viimase puhul on rahu see, mis protsessi kiirendab. Seejärel haruta see olukord oma peas pisikesteks tükkideks. Väiksemaid eesmärke on lihtsam saavutada ja on suurem tõenäosus, et hädas olev inimene need ette ka võtab. Kuidas osata olukorda teha pisikesteks tükkideks? Siin on eelis inimesel, kes on varem asjaga tutvunud või ellujäämisolukorras käitumise endale selgeks teinud. Esmalt tuleb tagada baasvajadused, milleks on varjualune, soojus, vesi ja toit. Viimasega on õnneks väheke rohkem aega.

Varjualune tagab meile nii emotsionaalse kaitse kui ka pääsemise tuule ja vihma eest. Viimased kaks võtavad inimese kiiresti maha, kui olla elementidele avatud. Varjualusega ongi kõige kiirem. Kui see on valmis, siis on korra aega istuda ja mõelda, et mis edasi. Vee ja toiduga tuleb olla loov ja kui veab, siis on mingid eelteadmised nende hankimisest kuidagi mälusoppi jäänud. Seega, kui suudame tagada mingi vee ja toidu varumise, siis on ellujäämise võimalused ka suuremad.

"Mägi meie vahel”
TVPlay

Olen alati öelnud, et kui inimene on loov, siis see on juba pool võitu. Mida rohkem me suudame enda heaks välja mõelda, seda parem. Muidugi oleks hea, kui meil oleks igasugust varustust kaasas, aga olgem ausad, me ei kanna endaga igaks juhuks ellujäämisvarustust igapäevaselt kaasas. Pigem tuleb siinkohal appi loovus, millega käepärastest vahenditest vajalikud asjad ära tehakse.

Mitmekesi ellujäämisolukorras olles on kõige tähtsam hoida oma emotsioonid kontrolli all. Arvestada, et kõigil on raske. Liiga emotsionaalne käitumine mistahes suunas on demotiveeriv ning nõrgestab grupi võimekust. Rahulik meel tagab head otsused.

Kindlasti on küsimuseks ka see, et kas jääda paigale või liikuda edasi. Sellele üheselt vastata ei ole võimalik, sest olukorrad on niivõrd erinevad. Paigale jäämise eeliseks on kindlasti see, et kui päästjad teavad, kus sa oled siis esmalt otsivad nad õnnetuspaigast. Samas saab ressurss sinu ümber üsna ruttu otsa ja ei saa kunagi kindel olla, et sind üldse sinna otsima tullakse. Liikudes võime ise tsivilisatsiooni kõndida, aga samas võib ennast veel hullemasse olukorda viia. Küll aga mõlemal juhul peaks esmalt vaatama enda ümber, teha luureretki, sest kunagi ei tea mis on ümber nurga.

Kõige aluseks on ikkagi elutahe. Seni, kuniks ei anna alla on veel võimalus eluga pääseda!