Filmi keskmes on Eesti kolkakülas elav Allar. Ta saadab oma päevad mööda bemmiga sõites, sõpradega juues ja naisi taga ajades. Sarnaselt paljudele teistele temaealistele ei tea ka Allar, mida elult tahab. Talle ei meeldi sõpradega iga päev lihtsalt olla, aga ta ei oska ka teistmoodi. Talle ei meeldi ka vanemate poolt nõutav tulevik isa saekaatris ja väärikas koht Tallinna õppeasutustes. Ühel hetkel saab Allaril villand ning ta hakkab elus uusi asju proovima.

90ndatele kohaselt kuuluvad nende uute asjade hulka kuritegevus, metsavargus, ohtlikud naised ning veelgi ohtlikumad uued tutvused. Allari ellu siseneb elukutseline tasakaalukas kurjategija Juulius (Juhan Ulfsak), kohaliku jõugu boss Pontu (Taavi Eelmaa) ning lausa mitu naist - linnast suvitama saabunud Maria (Klaudia Tiitsmaa), kohalik neiu Nele (Jaanika Arum) ja muidugi ka elus pettunud ning seetõttu pojalt palju nõudev ema Maarika (Liina Vahtrik).

Õnneks ei seisne filmi olemus väga tavapärasena kõlavas süžees - noormees satub valele teele ning arvates, et kõik on hästi, saab elult peksa ja hakkab korralikuks. See on ka olemas, aga pole kunagi domineeriv ning lõpus pole tunne nagu üritataks õpetada, kuidas elu elada. Filmi peategelased leiavad ühel või teisel viisil oma tee. "Päevad, mis ajasid segadusse" usaldab vaatajat tegema omad järeldused inimestest, sündmustest ja välja ütlemata tunnetest. Vahel polegi midagi ilusamat kui vaadata ligimesele silma ja mõista kohe kõike, mida ta tahaks, aga mingil põhjusel ei suuda seda välja öelda.

"Päevad, mis ajasid segadusse" mõjub kohati USA indie-filmina. Võrdlus tuleneb tundest, et kinos istudes ei meenunud kordagi ajalooline Eesti film. Mõjutused on muidugi olemas, teistmoodi ei saakski, kuid Ruumeti debüüdil on teistest sõltumatu indentiteet. See on isepäine ja omapärane. Eesti ajaloolisest filmist kaugenemise põhjuseks võib lugeda noorte filmitegijate erudeeritust ja teadmisi maailma filmidest. Nii Ruumeti režiist kui ka Sten-Johan Lille operaatoritööst võib välja lugeda mõjutusi Gaspar Noe, David Fincheri ja miks ka mitte Christopher Nolani ja Sam Mendesi debüütidest. Siin on mänge mälu, unenäolisuse ja reaalsuse illusioonidega. Kõik looelemendid on esitatud siiski lineaarset ja kordagi pole üritatud vaatajat üle mängida või kasutada liigseid kujundeid ja sümboleid.

"Päevad, mis ajasid segadusse"
Forum Cinemas AS

Olles Eesti filmiga harjunud vaataja, hakkasin kohe alguses erinevate sümbolite ja kujundite vajalikkuses kahtlema. Näiteks on filmi alguses on üks langev puu. Seda nähes arvasin, et nüüd ei ole lugu ega kogu film metsaga mitte kuidagi seotud, aga lihtsalt oli vaja sisse panna langeva puu sümbol. Mina tõlgendasin seda nii - kõik vankumatu langeb ükskord. Ma olin nii õnnelik, kui nägin, et metsaraie ja metsaröövi element oli sisse toodud. Isegi unenäolised momendid tulenesid peategelase ihadest, teadmatusest ja joobeastmest. Ka need oli põhjendatud. Nii mõnigi teine režissöör ei vaevu sümboleid põhjendama, sest neid võetakse üheselt mõistetavatena. Paraku pole see nii olukordades, kus sümbolid markeerivad pigem režissööri egot kui filmi läbivaid teemasid.

"Päevad, mis ajasid segadusse" pole krimifilm nagu "Mina olin siin" või ajastupõnevik nagu "Punane elavhõbe". Stsenaarium ei lase kordagi süžeel narratiivi üle võimust võtta. Lugu on siiski Allari mõtetest, ideedest ja arusaamadest. Kõik kuritegelik, pahad mehed ja võimuvõitlus jääb kuskile taustale. Need ohustavad küll Allarit, aga sarnaselt Allarile mõistame ka meie publikuna, et see on mööduv. Kõik on mööduv sarnaselt alguses olnud puu rammule, mis ükskord ikkagi raugeb ja valju prantsatusega maha kukub.

"Päevad, mis ajasid segadusse" on praegu Eesti kinodes.