Mattias (Roland Laos) on keskkooli lõpetav noormees, kes unistab fotograafiaõpingutest Berliini Kunstiakadeemias.Tema plaanid seab ohtu armumine hulljulgesse bipolaarsesse Hannasse (Jaanika Arum), kes tõmbab Mattiase kaasa sündmustekeerisesse, mis viib poisi seadusega pahuksisse. Päästes Hannat tema enese küüsist, paneb Mattias toime kuriteo, mis ähvardab ta aastateks trellide taha viia. Karistusest pääsemiseks on ainult üks viis – lasta end süüdimatuks tunnistada. Selleks aga tuleb Mattiasel teeselda ainsat psüühikahäiret, mida ta tunneb – bipolaarsust.

Selline on "Polaarpoisi" lühikokkuvõte, kuid filmi sisu ei piirdu kõigest sünopsisega. Sellel on pakkuda palju enamat, Film on olnud Eesti kinodes edukas ning puudutanud väga paljusid, kes on olnud elus lootusetult armunud, seeõttu kannatada saanud ning suuri ohverdusi teinud. Filmil on ka teine külg - selleks on bipolaarsus. Seda vaadeldakse nii meditsiinilises võtmes kui ka sümboli tasandil, aga sellest kõigest lähemalt intervjuus režissöör Anu Aunaga.

Teie üks varasemaid lühifilme "Vahetus“ jättis mulle teist mulje, kui tõeline inimsuhete asjatundja. Siit ka minu küsimus - kas teile tunduvad filmides kujutatud inimsuhted mõnikord võltsid ja liialdatud ning milline oli teie lähenemine inimsuhete kujutamisel „Polaarpoisis“?

Ma pean tunnistama, et enamasti mulle ei tundu filmides kujutatud inimsuhted võltsid ja liialdatud aga see võib tulla ka sellest, et ma valin väga hoolikalt filme, mida ma vaatan. Ülikooli ajal ma vaatasin lihtsalt tohututes kogustes filme, aga nüüd, kus enamik minu ajast kulub filmide tegemisele, ei saa ma endale enam sellist luksust lubada, et kulutada poolteist tundi oma elust kehva filmi peale.

Ma ei tea, kas ma olen inimsuhete asjatundja või mitte, aga inimhing ning suhted huvitavad mind väga. Ma loen palju psühholoogia alast kirjandust ja keskkooli ajal isegi kaalusin võimalust seda eriala edasi õppima minna. Stsenaariumit kirjutades jätan siiski igasuguse teooria kõrvale ja loon eelkõige oma isikliku kogemuse pealt. Paljud karakterid ning situatsioonid minu filmides on inspireeritud reaalsetest sündmustest ja inimestest, kellega elu mind kunagi kokku on viinud.

„Polaarpoisi“ valmimine võttis kaua aega, aga see on alati suur pidu, kui uus Eesti film meie ülerahvastatud kinodes linastub. Praegu on olnud kodumaise filmi jaoks hea aasta. Alles linastus ka noortefilm „Päevad, mis ajasid segadusse“. Kas te seda nägite ja mis te arvasite?

Ma katsun kõik uued Eesti mängufilmid ära vaadata kohe, kui need välja tulevad. Ma elasin ka sellele filmile väga kaasa, sest „Päevad, mis ajasid segadusse“ produtsent Maie Rosmann-Lill produtseerib minu järgmist mängufilmi “Eia jõulud Tondikakul”. Me mõlemad läksime eelmisel suvel võttesse oma esimese täispika mängufilmiga ning hoidsime üksteisele kogu aeg pöialt, et mõlemal filmil kõik hästi läheks. Ma arvan, et „Päevad, mis ajasid segadusse“ on väga hea film ja mul on siiralt hea meel, et see on nii paljude inimeseni jõudnud. Mulle tundub, et Eesti filmid lähevad iga aastaga aina paremaks ja publik on selle avastanud.

"Polaarpoiss"
Luxfilm

"Polaarpoiss“ on saanud nii positiivse kui ka negatiivse kriitika osaliseks. Nii on pea iga filmiga, aga vähe teatakse, kuidas võtavad filmitegijad vastu negatiivset kriitikat. Hiljuti ei suutnud uue „Tondipüüdjate“ filmi režissöör vastu panna ja nimetas veel linastumata filmi kriitikuid väga kohatute sõnadega. Kuidas suhtute ise kriitikasse?

Ma arvan, et kriitikul lasub väga suur vastutus. Võibolla paljud neist ei tajugi, kui suur vastutus see tegelikult on. Ma usun, et iga kunstnik on haavatav ja tundlik. Isegi kui ta seda välja ei näita. Üks asi on see, et filmi autor enamasti paneb teosesse kogu oma hinge. Sa tood kinolinale väga isiklikke ja intiimseid kogemusi lootuses, et need puudutavad vaatajat, muudavad temas midagi. Lisaks on ühe filmi taga ikkagi tegijate aastatepikkune töö ja pühendumus ja väga väga palju ohverdusi, mis selle nimel tehtud on.

Igasugune kriitika on subjektiivne, aga lugeja enamasti ei mõtle selle peale. Võibolla see lugeja satubki lugema ainult ühte lühikest üldistavat kriitiku kommentaari ja otsustab selle põhjal, et ta pigem ei lähe seda filmi vaatama. See lugeja ei saa võibolla kunagi teada, et hoopis teine kriitik on sama filmi kohta kirjutanud terve lehekülje positiivset kriitikat, mille põhjal ta suure tõenäosusega oleks väga lootusrikkalt kinno läinud. Negatiivne kriitika võib filmilt röövida suure hulga vaatajaid ning vaatajatelt ägeda kinoelamuse. Minu arvates tasub kritiseerida ainult neid filme, mille puhul kriitik võib kindel olla, et teeb vaatajale teene, kui ta kinost eemale peletab.

Sven Grünberg leidis filmi arvustades, et "Polaarpoisil“ on nõrk stsenaarium. Samas kiidetakse Jaanika Arumit ja teisi peaosatäitjad. Artur Talvik leidis, et "Polaarpoiss“ on korralikult tehtud keskpärane film. Mida tahaksite kriitikutele vastu öelda või kuidas tavaliselt kriitikale reageerite?

Ma olen tähele pannud, et hea filmi puhul on kriitikute vastuvõtt harva ühene. Hea film ei saagi kõiki puudutada. Igaüks võtab filmi vastu oma kogemusest, maitseeelistustest ja huvidest lähtuvalt. “Polaarpoiss” kõnetab eelkõige neid, kellel on elus olnud pööraseid armumisi, tormilisi suhteid, elu nagu ameerika raudteel, äärmuslikke kõikumisi emotsioonide skaalal, keerulisi valikuid armastuse ja kutsumuse vahel ning üleelusuuruseid unistusi.

Ma olen kriitikutega nõus, et näitlejad teevad selles filmis suurepärase töö. Mis puudutab stsenaariumit, siis tegelikult on seda palju rohkem kiidetud kui laidetud. On öeldud, et tegemist on väga värske looga, mis on täis üllatavaid pöördeid ning väga palju on kiidetud filmi lõppu. Olen korduvalt kuulnud, et tempo oli hea ja kordagi ei hakanud igav. Ja mis minu jaoks on kõige olulisem – me oleme saanud väga palju positiivset tagasisidet peale eriseansse, kus oleme näitlejatega koos peale filmi vestlemas käinud ja ma saan iga päev telefonikõnesid, sõnumeid ja kirju täiesti võõrastelt inimestelt, kes räägivad kui väga see film neid puudutas, kuidas nad ennast seal ära tundsid ja kes siiralt tänavad erakordse elamuse eest.

Filmi valmimiseks kulus 8 aastat. Mis protsessi aeglustas ja kui palju film algideega võrreldes muutus?

Ega ma kõik need kaheksa aastat ainult “Polaarpoisiga” muidugi tegeleda ei saanud. Kaheksa aastat tagasi sai paberile pandud esimene “Polaarpoisi” treatment. Sellega läks kohe nii hästi, et nii EFi kui Kulka toetasid stsenaariumi arendust ning mind valiti osalema Torino Film Lab’i stsenaariumikoolitusele “Script & Pitch“. Seal ma seda lugu siis ühe aasta arendasin ning jätkasin hiljem Nipkowi Programmi raames Berliinis tööd sama stsenaariumitoimetaja Franz Rodenkircheniga. Ta oli minu jaoks väga suur õpetaja ja täpselt selline toimetaja nagu üks toimetaja minu arvates olema peab. Ta kiitis asju, mis toimisid, juhtis tähelepanu puudustele ja küsis õigeid küsimusi, aga kogu loomise töö jättis minu teha. Kui Berliinist tagasi tulin, oli stsenaarium minu jaoks valmis ja tahtsin filmiga arendusse minna. Siis öeldi mulle Eesti Filmi Sihtasutusest, et kui tahad täispikka teha, pead end kõigepealt lühifilmiga tõestama. Nii sündis lühifilm “Vahetus”. See film on mulle väga oluline.

“Vahetus” võttis terve aasta minu elust, kuid peale selle filmi edu tulid ka “Polaarpoisile” arendusrahad nii Eestist kui Euroopa MEDIA fondist. Alustasime suure entusiasmiga näitlejate castinguid, otsisime võttepaiku, töötasime välja filmi stilistika. See oli väga põnev aeg minu jaoks. Aga kuna Eestis tehakse ühes aastas nii vähe filme ning konkurents on ülitihe, siis tuli meil tootmisrahasid veel kolm aastat oodata. Selle aja jooksul jõudsin jõudsin teha kolm pooletunnist dokumentaalfilmi - “Keelatud Vili”, “Südamest skaut” ning “Looduslaps”. Ühtlasi läksin võttesse täispika dokumentaalfilmiga “Vetelkõndija”, mis räägib naiseks olemisest läbi poetess Kristiina Ehini elu ja loomingu ning alustasin koguperefilmi “Eia jõulud Tondikakul” stsenaariumi kirjutamisega. “Polaarpoisiga” läksime võttesse eelmise aasta mais. Enne seda võtsin endale kuu aega, et vaadata stsenaarium värske pilguga üle. Ma olin vahepeal inimesena nii palju muutunud ja arenenud, et stsenaariumisse muudatusi tehes lisandus sellele filmile uus ja sügavam kiht. Kokkuvõttes ma olen kindel, et minu küpsemine inimesena tuli ka filmile kasuks.

"Polaarpoiss"
Luxfilm

Mis seos on teile bipolaarse häirega? Mida see filmi kontekstis sümboliseerib?

Üks minu lähedane sugulane on bipolaarseks tunnistatud. Tema elu reaalsetest sündmustest on ka film inspireeritud. Laiemas pildis sümboliseerib bipolaarsus filmis minu jaoks neid polaarsusi, mis meie kõigi sees peidus on, teadvustame me neid siis endale või mitte. Selleks, et iseennast leida, on vaja õppida tundma ka oma tumedamat poolt ning sellega rahu sõlmida. Mulle meeldib üks vana indiaani muinasjutt, kus isa räägib pojale, et meie sees võitlevad pidevalt kaks hunti – hea ja kuri. Poeg küsib, et kumb võidab. "See, kumba toidad", vastab isa. Ma usun, et nii ongi.

Filmis on noortevahelised armusuhted tähtsal kohal. Mis on teie jaoks armastus või armumine?

Armastus ja armumine on minu jaoks kaks täiesti erinevat asja. Armumine on see pöörane tunne, mis võtab täielikult sinu üle võimust, inspireerib ja motiveerib, piinab ja toidab üheaegselt. Enamasti on meil armudes ikkagi illusioon inimesest. Me näeme teada sellisena, nagu me tahame teda näha. Armastus tuleb siis kui see illusioon on purunenud aga tunded jäävad. See on siis kui sa armastad teist inimest sellisena nagu ta on ega tunne vajadust teda muuta.

Kas armastuse nimel tasub loobuda kõigest või tasub vahel ohverdada justnimelt armastus?

Kui sa küsid seda minult täna, siis ma ütleks, et tõelist armastust ei tasu mitte millegi nimel ohvriks tuua. See on midagi nii ilusat ja haruldast, et miski ei kaalu seda üles. Hoopis teine asi on armumisega. Või olukorraga, kus me ekslikult peame armastuseks midagi, mis seda tegelikult ei ole – elevust, mida see tunne meis tekitab, turvatunnet, hirmu üksi olla, omanditunnet või veel midagi hoopis muud. Kõige raskem ongi endale tunnistada, et see, mida sa armastuseks oled pidanud, ei ole seda tegelikult.

"Polaarpoisi" kohta on välja toodud, et filmi mõjutajad tunduvad olevat näiteks „Lendas üle käopesa“ ja Antonioni „Blow-Up“.

Need on mõlemad väga väga head filmid. Kui need kuidagi minu filmist läbi kumavad, siis ma võtan seda kui komplimenti. Sellegipoolest pean ütlema, et nende filmide mõju “Polaarpoisile” võis olla vaid alateadlik.

Mis filmid on näiteks teid ja „Polaarpoissi“ mõjutanud?

Ma ei oska nimetada ühtki filmi, mis oleks otseselt “Polaarpoissi” mõjutanud. Mind ennast on ehk mõjutanud Jean-Pierre Jeunet’ filmid. Eriti just tema filmide kunstnikutöö ja värvipsühholoogia. On palju kaasaegseid Taani režissööre, kelle filmid mulle väga on meeldinud, nagu Christoffer Boe või Anders Thomas Jensen aga mõjutusi on kindlasti veel väga paljudelt teistelt.

Kuidas kujuneb teie järgmise filmi „Eia jõulud Tondikakul“ valmimine?

Ettevalmistused võteteks juba käivad. Loodusoperaator Remo Savisaar püüab juba möödunud talvest alates kaamerasilmaga meie filmi tarvis Eestimaa metsade linde ja loomi. Paljud võttekohad ja näitlejad on juba valitud kuid töö selles osas jätkub sügisel. Järgmise aasta suvel korraldame üle-Eestilise castingu lapspeaosatäitjate leidmiseks. Võttesse plaanime minna 2018 aasta jaanuar-veebruar ning film peaks esilinastuma 2018 aasta detsembris. Sellest peaks tulema selline ilus ja helge Astrid Lindgrenilik eesti laste oma jõulufilm.