Dan Browni raamatutel põhineval Robert Langdoni filmiseerial pole enam sama jõudu, mis 10 aastat tagasi, kui linastus "Da Vinci kood" ning seekord rekordeid ei murta, kuid Tom Hanksi jätkuvalt tugev staarijõud, Ron Howardi püsiv kvaiteedimärk ning Browni lugude oskus püüda väga suure osa publiku tähelepanu peaks rahuldama filmistuudio niigi alandatud ambitsioone.

Robert Langdoni filmiseerial on Tom Hanksi karjääril üsna märgiline tähendus: need on ainsad mängufilmid, milles Hanks naaseb ka järgede jaoks. Ilmselgelt valib näitleja väga hooikalt, mis seeriasse naaseb, sest seni ongi tal neid ligi 40 aasta pikkuse karjääri jooksul ainult kaks: Robert Langdoni seeria ja "Leluloo" ("Toy Story") triloogia. Pean tunnistama, et ta on teinud õige valiku, sest ei näe Langdoni rollis mitte kedagi teist, samuti ei näe režissööri rollis kedagi teist peale Ron Howardi, kes jõudis kahe Langdoni filmi vahele jäänud seitsme aasta jooksul teha leigelt vastu võetud komöödia "Dilemma" ("The Dilemma"), auhindadega üle kallatud võidusõidufilmi "Võidu nimel" ("Rush") ning kahjuks kinodes läbi kukkunud "Moby-Dickist" inspireeritud suurejoonelise ("Mere südames") "In the Heart of the Sea". Ron Howard on eelkõige tuntud "Piinatud geeniuse" poolest, kuid tema filmograafiasse mahuvad ka "Willow", "Backdraft", "Ransom", "Apollo 13", "Cinderella Man" ja "Frost/Nixon".

"Inferno"
Forum Cinemas AS

"Inferno" on filmiseeria kolmas film, kuid raamatute ilmumise kronoloogias oleks see siiski neljas. Howard põhjendas otsust "The Lost Symbol" vahele jätta sellega, et sarnanes liiga palju "Inglitele ja deemonitele" ning "Inferno" pakkus seevastu vaheldust, mida filmiseeria vajas. "Inferno" võib olla küll järjeosa, kuid see ei tähenda Dan Browni raamatute ja varasemate filmidega mitte kursis olevale vaatajale midagi: tegu on uue looga, mis ei sõltu varasematest ega nõua vaatajalt eelteadmisi. "Inferno" lugu algab kohe peale, ei mingit tutvustamist ega kohustuslikku sissejuhatust: Langdon ärkab haiglas, ta ei mäleta midagi viimasest 48 tunnist, tema käes on kaart, mis juhatab planeedi rahvastikku ohustava viiruseni ning seda kaarti ja viirust soovivad erinevad osapooled, kes korraldavad neile Itaalia turistirohketel tänavate verise inimjahi. Nii algab pidevalt pinget kruttiv kassi-hiire mäng läbi Itaalia, Veneetsia ja Türgi kõige tuntumate maamärkide, vaatamisväärsuste ja ajalooliste paikade.

Sarnaselt "Da Vinci koodile" on ka "Inferno" kõrvalossa asunud viimasel ajal tuntust kogunud naisnäitleja. Kui 2006. aastal oli selleks Audrey Tautou, siis nüüd on Langdoni abilise rolli üle võtnud Felicity Jones, kes teenis Oscari nominatsiooni "Kõiksuse teooria" ("The Theory of Everything") eest ning hakkab taas ilma tegema detsembris, kui linastub "Rogue One; Tähesõdade lugu" ("Rogue One: A Star Wars Story"). Filmis astuvad üles veel Omar Sy ja Ben Foster, kuid jääb mulje, et nende palkamine seisnes pigem soovis näha vähese ekraaniajaga tegelase rollides nägusid, kelle publik kindlasti ära tunneks, sest neile pole midagi väga erilist teha antud.

"Inferno"
Forum Cinemas AS

"Inferno" töötab suuresti tänu Ron Howardi oskusele muuta iga vestlus või monoloog mõnes Itaalia muuseumis asuva fresko ees visuaalselt huvitavaks ja kaasahaaravaks. Tegelased seletavad kogu aeg lahti ajaloolisi müüte, legende ja fakte ning nende momentide kujutamise osas on Howard suutnud saavutada tõelise meisterlikkuse. "Inferno" sobitub samasse žanri, kuhu kuuluvad ka "Indiana Jones" ja "Rahvuslik aare" ehk seiklusfilmid, mis kasutavad ajalugu uurimismaterjalina, et tutvustada müsteeriume, saladusi, üleloomulike elemente ning vahel ka peidetud aardeid.

"Inferno" paneb hindama religioooni mõju kunstile, muusikale, arhitektuurile ja tsivilisatsiooni arengule. Film ei ole religiooni või katoliku kiriku vastu, kuigi nii võidakse väita, sest varasematest filmidest keelati näiteks "Inglite ja deemonite" näitamine ära Samoa saartel, sest kujutas katoliku kirikut halvas valguses, kuigi Vatikani ametlik ajaleht L'Osservatore Romano nimetas filmi omal ajal täiesti kahjutuks. Ja seda on ka "Inferno": kahjutu meelelahutus, mis kasutab suurepäraselt ära religioossete ikoonide ja sümbolite, arhitektuuriliste suursaavutuste, kunstiajaloos märgilist tähendust omavate tööde ja kirjanduslugu mõjutanud tekstide tuntust ja mitmetähenduslikkust, et tekitada publikus uudishimu intriigide ja vandenõude järele, millest oleme niigi igapäevaselt ümbritsetud.

Olgugi, et mälestus "Infernost" kuhtub pärast seanssi kiiresti ja filmis on vähe tõeliselt meeldejäävaid kohti, on tegu justkui väga meelelahutusliku Vikipeedia artikliga mõnest kohast Itaalias, Veneetsias või Türgis: palju kära, vähe villa, aga vähemalt tekitab huvi meid ümbritseva maailma kohta.

"Inferno" linastub Forum Cinemas kinodes 14. oktoobrist.