Warner Bros rihtis "Peidetud ilu" ilmumise möödunud detsembrisse Oscari-hooaega põhjusega, aga otsustas siiski selle abil mitte auhindu püüda.

Kui mõelda kõigile tuntud näitlejatele, kes siin suurtes osades – Will Smith, Helen Mirren, Edward Norton, Kate Winslet, Michael Peña, Keira Knightley, Naomie Harris –, siis tekib kohe kiusatus küsida, et kui halb teos siis olla saab.

Aga alustame positiivsest. "Peidetud ilu" juures saab kohe esile tõsta lausa neli asja, mille poolest see heas mõttes silma paistab. Lahedad näitlejad, intrigeerivad treilerid, mis näitavad peaosalist üleloomulike olenditega suhtlemas, nimelt Surma, Aja ja Armastusega...

Mulle meeldib ka loo lõpplahendus, kuigi see tundub veidi meelevaldselt juurde poogitud ega tundu eelnevalt näidatu põhjal loomulik ja usutav.

Ja kuigi see pole otseselt kuidagi uuenduslik, on alati vägev vaadata hoolega paigutatud doominoklotse kokku vajumas ja aina uusi järgnevaid ümber lükkamas. Tegijatele meeldib see ka, seda näeb juba filmi alguses ja hiljem ka, ja muidugi reklaamides.

Mirren, Knightley ja Jacob Latimore ehk Surm, Armastus ja Aeg (Foto: Forum Cinemas)

Nii et esmamulje on esinduslik ja murettekitava noodina võib kõlada ehk peamiselt see, et film on ainult 97 minuti pikkune. Mis ajast üks endast lugupidav glamuurne tänapäevane Hollywoodi projekt nii lühike on?!

Aga selgub, et suhteliselt lühikese kestvusega teevad tootjad vaatajale pigem teene. Sest õige pea pärast algust tekib nii mõnelgi tunne, et ta tegelikult väga ei naudi ekraanil toimuvat. Midagi oleks nagu... valesti.

See "midagi" on üldine suhkurdatud ja imal õhustik ning üheplaanilised tegelaskujud, kes ei meenuta pärisinimesi, vaid nende piltpostkaardi-variante. Ja lugu üritab vaatajaga kohmakalt manipuleerida, talle alati ette öelda, mida mingil hetkel tunda.

Kui järele mõelda, siis selline teos võib meeldida eelkõige kaht tüüpi vaatajale. (1) Kes pole eriti palju Hollywoodi filme näinud, aga talle meeldiks seda teha. (2) Kellel on suhteliselt hea kontakt oma sisemise lapsega.

"Peidetud ilu" kõneleb tegelikult meis igaühes peituva lapsukesega, kes usub endiselt, et ilusad liikuvad pildid ongi nagu päris elu ja kenasti käitumine tähendab, et sa oledki hea inimene ja saad selle eest lõpuks premeeritud. Selline lähenemine on tegelikult ka vastuvõetav, kui mitte unustada, et ekraanil on jõulufilm, mis on maskeeritud Will Smithi üheks neist tõsistest projektidest.

Läheb vist käes ära? Norton, Winslet ja Peña jälgivad mängu igaks juhuks eemalt. (Foto: Forum Cinemas)

Kusjuures tütre surma tõttu vaimselt kokku kukkunud ja kõige vastu huvi kaotanud mehe roll on Smithile tema näitlejakarjääri praeguses punktis ülimalt sobiv, kui minult küsida.

Mulle on Smith oma filmide põhjal tundunud juba üsna pika aja jooksul kuidagi tühjaks jooksnud, tüdinud ja rahulolematu. Aga nagu inimeste puhul tavaline, teeb ta oma asja ikka edasi, sest... mis iganes põhjusi ta selleks leiab. Tasu on ju korralik, ilma töötamata tekib ju mõttetu tunne jne.

Tänavune "Suitsiidisalk" on mul, tõsi küll, veel nägemata. Võib-olla möllab ja rokib ta just seal täiega, nii et asjad polegi nii halvasti.

Üks asi on minu arvamus Smithi karjääri kohta, aga teine asi on see, et ega ta tegelikult väga võimekas näitleja pole – pigem on ta alati olnud tugev šõumees –, mis teeb "Peidetud ilule" kui tõsisele projektile pigem halba.

Tähendab, ta ei juhi kaptenina seda laeva vastu jäämäge, aga see pole kindlasti kaugeltki auhinnahooaja vääriline sooritus. Ei talle ega ka teistele, kes kaasa löövad.

Smithi soorituse puhul meeldib mulle väikeste närviliste liigutuste kasutamine, ilma milleta tegelane mõjuks ilmselt pigem jämedalt ja ebaviisakalt kui haavatud hingena. Sellised pisižestid annavad päris tõhusalt edasi vihjet maetud emotsionaalse valu kohta, mida tegelane peaks tundma.

Naomie Harris on hea näide, kuidas korralik näitleja ka viletsast materjalist midagi head välja pigistab. (Foto: Forum Cinemas)

Aga Smithi üldine mõjuvus ja suutlikkus justkui ilma pingutamata pilk endale haarata jääb siin kesiseks, eriti võrreldes mõne kolleegiga – kellest toon välja eriti Naomie Harrise, Michael Peña ja muidugi alati tabava Helen Mirreni.

Kolmest kõige vähem tuntud Harris jääb eriti silma hea näitena, kuidas korralik näitleja ka väikesest pinnapealsest rollist midagi väärtuslikku ekraanile pigistab.

Mul on ka tunne, et "Peidetud ilu" tegijad kasutavad Smithi toetamiseks üht vana head trikki, kus peaosatäitja näitlejameisterlikkuse puudujääki kompenseerib tema tekstilise osa vähendamine. Rääkides tuleb ju ilmetus rutem esile.

Nagu näiteks... mäletate Eminemi ja "8 Mile'i"? Kui staar pole üleliia ilmekas, siis lastakse teistel rohkem rääkida ja tal rohkem vaikida. Muidu korraliku sisu, osava lavastuse ja heade kõrvalosaliste puhul võib see lahendus väga hästi töötada. Antud juhul on materjal paraku igavavõitu, mistõttu ka teiste sooritused pole kuigi põletavad, kardan. Aga üritama peab.

(Vahepalaks: hahaa! Lugesin just, et Forbesi pingereas oli Will Smith äsjalõpenud aastal Johnny Deppi järel ülemakstuim filmistaar üldse!)

Mmm, doominokivid... (Foto: Forum Cinemas)

Nii et kokkuvõttes "Peidetud ilu" on liiga hingetu ja võlts, et ehedaid emotsioone esile kutsuda. Aga jõulufilmiks kõlbab küll, eriti kahele ülalmainitud tüüpi vaatajale.

Smith aga ärgu lasku pead norgu. Tema järgmine projekt on Netflixile toodetud fantaasiafilm "Bright", mille kohta on vähe teada, aga mille režissöör on õnneks David Ayer.

Lausa hämmastav, millised hingestatud sooritusi too mees on näitlejatest võimeline välja võluma. "Harsh Times", "End of Watch"... ega "Street Kings'il" ja "Fury'l" selles plaanis üldse viga pole. Kui keegi üldse suudab hetkel Smithile uue mojo kinkida, siis äkki andekas härra Ayer.

Ja kui isegi see ei toimi, siis 2018-2019. aastatel on oodata "Pahade poiste" osi 3-4. Kindlasti Smith ei suuda alt vedada sarjas, mis temast üldse tõelise filmitähe tegi?!

"Peidetud ilu" linastub alates 6. jaanuarist Forum Cinemasi kinodes