Tõsi küll, väljamaalasele näib "Bodom" ikkagi Soome filmina. Soome näitlejad ja lavastaja, aineseks soomlaste kuulsaim mõrvamüsteerium, keel samuti põhjanaabrite oma. See ei takista meid aga uhkust tundmast: pagan küll, kui filmis saab näha Viimsi Kooli, siis kes julgeb öelda, et tegu pole Eesti oma kinotükiga! Pealekauba on siinpool piiri üles võetud väidetavalt lausa 90 protsenti tervest filmist ning kaamera taga sebis valdavalt kodumaine tööjõud, nii et võime ju osa aust endale napsata küll.

Iseasi on muidugi see, kas "Bodom" on üldse piisavalt hea film, et omandiõiguse üle vaidlemist õigustada. Žanrifännile on märkimisväärne juba ainuüksi säärase teose võimalikkus ja olemasolu: Soomes on õudukatega kööga – viimane vändati ligikaudu kümnendi eest – ja eestlastel on selles vallas seni ette näidata vaid poolkõvad katsetused.

"Bodom"
VaataFilmi

Ometigi jookseb alates homsest Eesti kinodes korralik, professionaalse väljanägemisega õudusfilm, mis valminud just nimelt kahe nimetatud riigi koostöös. Uskumatu, kas pole? Vaevalt aasta eest imestasin "Musta alpinisti" üle, mida ilmselt kõige paslikum "õudukalaadse tootena" kirjeldada oleks – selliseidki teoseid on Eestis varemalt nappinud –, aga "Bodom" annab lootust, et kodumaistel õõvalugudel võib ka vähe jõhkramas vormis tulevikku olla.

Siiski, siiski, kõrgkvaliteedilisest horrorist või tulevasest õudusklassikast sedapuhku veel rääkida ei saa: hetkel tuleneb minu vaimustus ennekõike sellest, et tegemist žanripuhta õudukaga, millesarnaseid siinmail vaat et kunagi nähtud (õigemini tehtud) pole. Jah, iseenesest pole filmil endal ka midagi viga, aga vaevalt see minus ilma kultuurilise taustata erilisi emotsioone tekitaks: USA žanrikinos "Bodom" nii naljalt silma ei paistaks.

"Bodom"
VaataFilmi

Märkimisväärne on aga tegijate sihi- ja enesekindlus. Isegi kui kogu "Eestis ega Soomes pole mõistlik õudusfilme toota" aspekt kõrvale jätta, on tegemist äraütlemata julge tükiga. Võib-olla et isegi liiga julge – filmi ülevoolav ambitsioonikus võib olla teose suurim komistuskivi. Tean seda tunnet küll, kui oled alustav filmitegija ning üritad paberile panna stsenaariumit, mis nutikam kui Hitchcocki "Psühho", innovaatilisem kui Williamsoni "Scream" ja peadpööritavam kui Goddardi "Metsamajake": enda arust võid isegi õnnestuda, kuid tulemuseks pahatihti ülekompenseeriv hullumeelsus, mis pretensioonikaid ideid vastavalt ei realiseeri ning seetõttu parajalt kentsaka mulje jätab.

Teose nii lavastanud kui kirjutanud Taneli Mustonen pole sugugi nõnda uus tegija, nagu filmist õhkuvate hoiakute järgi arvata võiks, kuid iseenda ületrumpamist harrastab ta sellegipoolest. Mitte et ambitsioonikus üldiselt kuidagi paha oleks – novaatorluseks just seda tarvis ongi –, kuid aeg-ajalt tasuks endalt siiski küsida, kas iga idee, mis esmapilgul geniaalsena tundub, väärib kohta kinolinal. "Bodomi" autorid seda kahjuks teinud pole.

"Bodom"
VaataFilmi

Ebaõnnestumiseks ma "Bodomit" siiski ei tembeldaks. Kodumaises žanrikinos on see tähtis verstapost, siinsetele slasherifännidele ilmselt päris põnev vaatamine. Pole kahtlust, et võimalusi oli rohkemaks: tõsiselt ägedaid stseene jagub siin-seal mitmeid, kuid miljoni eest vändatud indie-filmi kohta pole "Bodom" küll sugugi kehvasti välja kukkunud. Näeb teine üllatavalt professionaalne välja, pakub oodatust keerukamaid lahendusi (ehkki mitte nii nutikaid, kui tegijad ise arvanud on) ja täidab odava õudukana oma primitiivseimat eesmärki. Ühalt mitte midagi erilist, teisalt üks kodumaise filmiajaloo erilisemaid tükke.

"Bodom" on Forum Cinemas kinodes 6. jaanuarist.