Algul oli Jaan Ruus lihtsalt aukartust äratav nimi. Nimi, mida teab ka enamus inimesi väljaspool filmiringkondi. Siis sai temast markantne figuur – pikk ja peenike härrasmees, kelle ülikonnad ja soni vaatamata ajastutruudusele alati värsked, kelle kähisev hääl vaid talle omane.

Seejärel esitas Jaan Ruus raskeid ja otsekoheseid küsimusi filmiosakonna vastuvõtukatsetel, pannes tulevase filmitudengi hirmust värisema. Mõne aja pärast kutsus härra Ruus nii mõnegi noore teoreetikuhakatise filmikoolist otse kriitikurolli ning pakkus võimalusi, tuge ja nõu selles vallas arenemiseks.

Jaan Ruus hoolis filmist ja seda isiklikult ning põhjalikult.

Jaan Ruus istus alati pressilinastustel saali ülal paremas nurgas.

Vahel kiirustas Jaan Ruus nii oma juttudes kui tegemistes. Nii rääkis ta seansi alguses veel nii mõnigi kord telefoniga või alustas oma juttu alati sõnadega: “Oota, oota…”, justkui kartes, et ei jõua oma juttu ära rääkida enne, kui vestluspartner kuhugi kaob.

Jaan Ruus mitte ainult ei hoidnud end kursis kõikvõimalike filmidega, aga huvitus ka sellest, kuidas need filmid maailma mõjutavad, inimesi kõnetavad ja kultuuri loovad. Võrdväärset tähelepanu said Eesti filmid ja Hollywoodi menukomöödiad. Nii küsis Jaan nii mõnelgi korral ka endast 50 aastat noorematelt filmihuvilistelt: “Mis sa sellest filmist arvasid?” Vahel helistas ta lihtsalt selleks, et öelda: “Kuule, see asi, mis sa kirjutasid, oli väga hea ja värske.”

Üks mu kursusekaaslasi filmiteooria õppimise päevilt ütles: “Jaan Ruus jääb kinosaalidesse viirastuma veel pikaks ajaks.”

Loodame, et teispoolsusel on meie filmivanaisale pakkuda igaviku jagu häid filme, aega ja palju filmitegijatest sõpru.

Allikas: Tallinna Ülikool