SEA SORROW (Vanessa Redgrave, UK)

Kuna avafilm õnnestus maha magada (unenäole, kus keegi mind taga ajas samal ajal, paneks hindeks 4/10), siis alustasin tänavu hoopis dokiga. 80aastase Vanessa Redgrave’i lavastajadebüüt on paadipõgenikedokk, mis tõmbab paar intrigeerivat paralleeli Euroopa rahvasterände varasemate näidetega (Redgrave’i perekond oli sõja ajal sunnitud vahetama kodulinna, filmi üks peategelasi, parlamendisaadik Alfred Dubs, jõudis Inglismaale aga Kindertransportiga enne sõja puhkemist Prahast), aga on kokkuvõttes nii tehniliselt kui kunstilistelt valikutelt ikka väga kohmakas. Küsitav on ka viis panna ennast ja oma perekonda kesksesse rolli ekraanil, külastamas Calais’ „Džunglit“ ehk põgenikelaagrit, piketeerimas jne.

Redgrave’i kavatsused on head ja kui „white guilti“ argumendina appi võtta, oleksin justkui sunnitud seda hindama kõrgemalt, aga filmi pealkirjas esinevat Shakespeare’i tsitaati etendav Ralph Fiennes ajas ikka hambaid kiristama. Küll aga on väga jõulised osad paadipäästestseenid, mis annavad aimu sellest, milline film siit tulla võinuks.

Kui põgenikevastased üritavad inimliku vaatepunkti selles diskussioonis minimeerida, et jääks alles ainult himmlerlikult kalkuleeritud administratiivküsimus, siis teeb vastasleer vahest selle vea, et vajutab emotsioonipedaali liiga põhja, mille tulemusena tekib sõnumi adressaadil vastureaktsioon ajupesule. Natuke on nii ka siin, tuleb tunnistada.

3/10

BLADE OF THE IMMORTALS (Takashi Miike, Jaapan)

Nagu võinuks ehk öelda Gertrude Stein: Miike on Miike on Miike. Kaks ja pool tundi samurai-splatterit, mille body count ulatus ilmselt sõna otseses mõttes sadadesse ja mille peategelane saab surematuks, kui üks vana nõid talle verre mingid vereussid siirdab. Raske midagi veel soovida oma vääritule hingekesele. Väidetavalt oma sajandas (!) filmis pöördub Miike tagasi tuntud radadele nii žanrivalikus (samuraifilm) kui filosoofilises plaanis. Kuri soov on Miiket käsitleda ikkagi läbi budismi.

Samamoodi nagu näiteks "Izo" (2004) peaosas olev samurai, kes rändab läbi ajastute, et viia täide oma kättemaks, on ka "Surematute mõõga" peategelase surematus talle needuseks. Igavene elu võiks budistile tähendada ju kõige jubedamat karistust - suutmatust iialgi jõuda nirvaanasse.
Filmi peategelase Manji surmasoov, mis ei realiseeru ka täiesti vältimatut lõppu ennustavates olukordades, muutub koomiliseks ja hakkab meenutama Bunueli "Kodanluse diskreetset võlu", kus seltskond üritab kogu aeg maha istuda ja lõunat süüa, aga midagi tuleb alati vahele.

Miike tänavuses filmis on eepikat ja venelased ütleks razmahhi, ning ta balansseerib ikka väga osavalt hingesügavuse ja huumori peenel joonel, vaheldades neid kahte sellisel moel, mis ei luba filmi mammutpikkusest hoolimata ära vajuda ega igavaks minna. Verd on ojadena, aga ka see lõputu aadrilaskmine on kõik väga esteetiline ning Miike suudab ikka järjekindlalt üllatada ka võitlusstseenides mingi sellise jaburusega, et rahvas saalis kiljus vaimustusest.
Meister on tagasi. Õigemini pole ta kuskile vahepeal läinudki.

7/10

VISAGES VILLAGES (Agnés Varda, JR, Prantsusmaa)

Agnés Varda uus vabakäeline dokfilm - rännak koos kaasautori, fotograafi JR’ga läbi Prantsusmaa maarajoonide, et kohtuda oma minevikuga, tavaliste lihtsate inimestega, ja teha neist ühiselt mingit kunstiloomet, enamasti suuri fototapeetpannoosid linnapilti. Kahe autori omavaheline intellektuaalne mõõduvõtt on sama nauditav kui nende keeldumine allumast mingile struktuursusele siin filmis.

Varda kannab sarnaselt Godard’ile (kellele siin viidatakse korduvalt) Prantsuse uue laine vaimu endiselt edasi - film on väga eneseteadlik, pidevalt endale küsimusi esitav ja me ei unusta hetkekski filmi vaatamise kõrval selle tegemist. Kokkuvõttes vaba nagu Jacques Rivette ja ilus nagu üks sonaat mingile Varda noorusaja Prantsusmaale, mida ta üritab taas üles leida. Kui nüüd kõik häsi läheb, siis saab Varda 10 päeva pärast 89aastaseks!

8/10

THE MERCILESS (Byun Sung-Hyun, Lõuna-Korea)

Korealased suudavad žanrifilme teha ikka mingil neile omasel ühtlaselt kõrgel tasemel, aga eitea, miks nad eelistavad meie kultuuris tavalisele 90 minutil kahetunnist pikkust, mis on ikka üsna tihti põhjendamatu, ja nii ka siin. Esimene referents oleks ehk "Infernal Affairs" - miilitsad ja pätid, narkootikumid ja võimuvõitlus, undercover agendid ja doppel-trippel-mäng, mille käigus on päris keeruline jälgida, kes keda petab ja kes on kelle poolt.

Et asi siiski kõigest hoolimata liiga lihtne ei tunduks, on siin segi paisatud ka ajaliin ja sündmuste toimumisaeg liigub mõne aasta raamistikus ühte ja teise kohta. Ehk oleks selguse mõttes pidanud märkmeid tegema, aga samas on suurem osa filmist vahetu, kineetiline küte - pikad kaklusstseenid, tulistamised ja mobserite niisama omavahel kõvatamised, mida on ju alati tore vaadata. Film laenab nii Tarantinolt (ühel mehel on lausa Vincent Vega pats peas, kui avastseenis tuleb esitusele väga tarantinolik dialoog) kui Leonelt (soolakottidega merre uputatud narkootikumid), aga finaali jõudes ei ole tegelasi suudetud vaatajale siiski kalliks teha, ehk siis dramaatiline lõpplahendus voolab mööda külge maha. Aga vahel võib ikka sellist asja ka vaadata.

5/10

(BASED ON A TRUE STORY) (Roman Polanski, Prantsusmaa)

Polanski on muidugi meister, aga siin tundub ta olevat pelgalt korranud iseend. Justkui oleks keegi üritanud Polanskit järgi teha. Emmanuelle Seigner mängib eneses kahtlemise hoogude küüsis vaevlevat naiskirjanikku, Eva Green aga tema enigmaatilist uut sõpra, kelle abivalmidusel tundub olevat teine tagamõte. Edasi tuleb vintage Polanski — peategelase järkjärgult süvenev kahtlus mõistuse kaotamises, identiteedivargus, trilleriõhkkond… aga film jääb natuke lahjaks igas valdkonnas, pealegi on mõne sisupöörde mõistuspärase seletamisega tõeliselt raskusi. Üldiselt täiesti vaadatav Polanski film, aga tema enda kaanonis ikkagi väga väikese tähtsuse ja madalama kvaliteediga töö.

5/10