Filmi "Spioon, kes mu hülgas" keskmes on 30ndates naine Audrey (rollis Mila Kunis), kes avastab, et mees, kes ta hiljuti maha jättis, on spioon. Mees jättis Audrey korterisse aga pealtnäha tavalise trofee, mida ajavad mingil põhjusel taga nii luureagentuurid kui ka terroriorganisatsioonid. Seetõttu tõmmatakse Audrey ja tema parim sõbranna Morgan (Kate McKinnon) peadpööritavasse seiklusesse, millest ei puudu autotagaajamised, tulevahetused, kaklused ja piinamine.

Teose nõrgim lüli on Kunis, kes täidab küll oma rolli filmi ankruna ära, ent mängib täpselt sama tegelast, keda igas teiseski filmis, ja ega see tegelane pole kunagi eriti põnev olnud. Seekord paistab tema piiratud võimekus aga hästi silma, kuna näitlejad Kunise ümber lausa säravad.

Filmi varastab endale McKinnon, kes tõele au andes teeb samuti täpselt seda, mida alati, kuid kui ta teeb seda nõnda suurepäraselt, ei ole midagi ette heita. Tõeliselt briljantne näitlejanna, kes tõstab pelgalt hea stsenaariumi taevastesse kõrgustesse. McKinnoni tegelase seltsis veedame ka filmi ainsad emotsionaalsed hetked. Need napid ülejäägid, mis McKinnoni vargusest alles jäävad, napsab endale Sam Heughan sarmika briti agendi rollis – samuti õnnestunud näitlejavalik!

"Spioon, kes mu hülgas"
Forum Cinemas AS

Tänu taevale, et Kunis ei pea seda filmi üksi oma õlul kandma – McKinnonita käiks kogu kupatus maoli maha. Õnneks pakub tuge ka osavalt kirjutatud stsenaarium, milles on omal kohal pea kõik spioonifilmidele omased sündmustepöörded ja üllatusmomendid, ebarealistlikud kaskadööritrikid ja pingelised kaklusstseenid, mille professionaalne teostus muidugi ka režissööri nimele teenitud kiidusõnad toob. Kusjuures lavastajatoolil istub Susanna Fogel, kes varem vändanud vaid ühe romantilise komöödia, nii et on imetlusväärne, kuivõrd osavalt ta suurema eelarve ja keeruliste märulistseenidega ümber käib.

Kellele spioonikomöödia žanr üldiselt meeltmööda on, peaks rahule jääma ka käesoleva filmiga. Kuigi midagi uut ei tehta, on heatujuline ajaviide kahe tunni vältel garanteeritud. Sedasorti komöödiad ei pretendeerigi parima filmi ega stsenaariumi Oscarile, nii et kui siseneda kinosaali õigete ootustega, saab sealt hiljem väljuda vaid naerul suu ja lahutatud meelega. Mis siis sellest, kui film juba mõne aja pärast igaveseks ununeb – oma funktsiooni on see ju siiski ära täitnud. Teist nõnda tabavat komöödiat ma tänavusest aastast ei mäletagi.

"Spioon, kes mind hülgas" on praegu kinodes.