14. HÕFFF
Kristi Helme, EPL-i kultuuriuudiste juht: Euroopa parima lühikese fantaasiafilmi tiitlile hakkab kandideerima Eesti linateos, Oskar Lehemaa õudusfilm „Karv”!14-minutiline film võitis HÕFF-il Euroopa lühikeste fantaasiafilmide võistlusprogrammi. „Ainsa filmi eest maailmas, mis teeb teid tõesti õnnelikuks oma kiilaspea üle,” resümeeris žürii, kuhu kuulusid Strasbourgi Euroopa fantastiliste filmide festivali kunstiline juht Daniel Cohen, Läti filmiajakirjanik Marta Bałaga ja Eesti režissöör Urmas E. Liiv.
Kristi Helme, EPL-i kultuuriuudiste juht: "Peakütt" ("The head hunter", 2018). Lugu keskaegsest müütilisest kuningriigist, mis vaevleb koletiste pidevate rünnakute käes. Olendite päid koguva metsiku üksildase sõdalase kogust puudub vaid üks pea – aastaid tagasi tema ainsa tütre tapnud monstrumi oma. 1 tund ja 12 minutit kulgeb umbes nii nagu kohtuks "Põrgu Jaan" "Püha Tõnu kiusamisega". Väga üksildast elu elav sõdalane tekitab kaastunnet üksi ringi konnates lõpututel (kuid kahtmeata kaunitel) tühermaadel ja küngastel ning peab ütlema, et film õigupoolest väga hirmus polegi. Või siis vajusid mu silmad lihtsalt aeg-ajalt kõige hirmsamate kohtade peal unest kinni (seanss lõppes 00.40). Imestasin küll veidi, et miks reklaamiti eestikeelseid subtiitreid, kui sõdalane oli nii sõnaaher, et ühtegi sõna ei kostnud ja ka nn taustateksti ekraanile ka ei jõudnud. Tundus veidi nagu film, mille võiksid teha ka eestlased - kenad loodusvaated ja sügavmõttelised pikad vaikushetked (st ainult vaikushetked olidki). Hinnangud filmiportaalides on üsna head, välja tuuakse ka väga efektiivset rahakasutust, nimelt maksis film umbes 40 000 eurot. PUÄNT: alles järgmisel päeval sain teada, et tegemist oli praakseansiga - kaks helirada oli puudu ja dialoogid, mis siiski pidid filmis olema, olid kes teab kuhu kadunud. Paistis, et sellest ei saanud aru valdav osa vaatajatest, sest suurem osa neist vaatas filmi lõpuni. Ilmselt on eestlased lihtsalt väga karastunud lõputust vaikimisest ekraanil....
Kristi Helme, EPL-i kultuuriuudiste juht: Laupäeval sai näha ka režissöör Elvi Koppeli 1979. aastal valminud legendaarset lasteõudukat "Kollane mask". Toimus eriseanss, mille külalisteks olid peaosatäitjad Olavi Antons (Saša) ja Lauri Aav (Krum). 
Kristi Helme, EPL-i kultuuriuudiste juht: Väike fotomeenutus eilsest. Lisaks filmikunstnik Priit Vaherile sai HÕFF-il elutööauhinna ka Vene ulmeanimatsiooni meister Vladimir Tarassov. Auhinna andis üle festivali korraldaja Helmut Jänes (vasakul). Kaks korda jõudis ekraanile ka Tarassovi loomingule pühendatud retrospektiiv "Kosmonaut, ärgake! Külla tuleb Vladimir Tarassov" (filmid "Kauboid linnas", Kontakt", Tagasitulek", "Nööp" ja "Mäekuru".) https://g.nh.ee/dgs/loader.php#id=244753
Ra Ragnar Novod, Kinoveeb.ee toimetaja: "Uskumatu" ("Unthinkable", 2018). Eesti kinodes 21. juunist. Rootsis suureks hitiks kujunenud katastroofifilm pole kindlasti see, mida žanrilt ootaks. Tegu on apokalüptilise maiguga sõjafilmiga, kus nimetuks jääva võõrriigi jõud alustavad Rootsi vastu rünnakut, mis jätab esialgu mulje nagu ründaksid riiki tulnukad või on loodus see, mis inimeste vastu pöörab. Tegelikkuses kasutatakse katastroofifilmide elemente, et jutustada aina melodramaatilisemaks ja suurejoonelisemaks muutuvat lugu. Filmi esimene pool keskendub niivõrd pikalt karakterite lugudele, et kui lugu lõpuks võõrvõimu rünnakuni jõuab, pole enam finaalini kaua jäänud, mistõttu lastakse täistuuride ja aina kallimateks muutuvate efektidega võiduka lõpuni välja. See on apokalüptiline melodraama, mis meenutab suurte tunnete ja momentide poolest rohkem Vene ja Lõuna-Korea sõjafilme kui Rootsi filmitoodangut. Ideid on laenatud näiteks ka Taani Netflixi seriaalist "Rain", kus osutus maailma lõpu tekitajaks samuti kõige tavapärasem igapäevane looduslik element. "Uskumatu" siiski päriselt maailma ei hävita. Küll aga näitab mõnes mõttes hirmutavalt realistlikult, kuidas võõrkeelt kõnelevad "rohelised mehikesed" võivad ühe riigi mõne hetkega abituks muuta, valitsuse eemaldada ja kasutada "biorelva", mis hävitab selle, mida kõige kallimaks peame ehk mälestused. Film ei üritagi varjata, keda võõrvõimu all silmas peab ja filmi viimased kaadrid teevad selle ka väga selgeks. Iseasi, kas seda üldse vaja oli, sest muutis filmi automaatselt poliitilist sõnumit kandvaks. Enne viimaseid kaadreid võis igaüks ise järeldada, kes rünnaku taga on. Vapustava operaatori - ja efektitöö ning omapäraste osatäitmiste pärast tasub seda kindlasti võimalikult suurelt ekraanilt vaadata.  
Ra Ragnar Novod, Kinoveeb.ee toimetaja: "Vene psühho" ("Russki bes", 2018). HÕFFi kolmandal päeval linastunud "Vene psühho" on täpselt nii veider film, et sobis ideaalselt kella 17 paiku suurde saali meelt lahutama. Pealkirja järgi võib jääda mulje, et filmiga üritati sarnaneda Mary Harroni klassikule "Ameerika psühho", aga nii see sugugi pole. "Vene psühho" on peategelase ohvrite ja tema elusse puutuvate inimeste nimede alusel peatükkideks jaotatud ning lugu räägib ilusa tüdruksõbraga vennikesest, kes peab ennast teistest paremaks ning on valmis kõike selle tõestamiseks ka tegema. Isegi tapma inimesi, keda tema peab väärituks või siis Venemaa tulevikku ohustavaks. Jah, filmi saab vaadelda ka Venemaa kriitika ja musta humoori võtmes omapäraseks analüüsiks, aga kuna loo esitus on niivõrd katkendlik ja peategelane igast otsast ebameeldiv, siis on seda raske tavapärase filmina vaadelda. Õnneks ei üritagi film olla klassikalise struktuuriga, vaid selle asemel on see segu erinevatest žanritest ja saab omas jaburas vormis meelt lahutava ja võibolla ka mõtlema paneva ülesandega hakkama.  
Kristi Helme, EPL-i kultuuriuudiste juht: "Laip Brighton Rockil" (Body at Brighton Rock", 2019). Pargivahina töötav 15-aastane Wendy saab ülesandeks minna metsa radasid märgistama. Oma teel satub ta õige pea laiba otsa ning muidugi saab tühjaks ka telefoniaku Nagu ka raadiosaatja aku...Veel enne kaotab ta rajakaardi. Film kulgeb suhteliselt aeglaselt, pinget hoitakse üleval väga kližeelike heli- jm võtetega. Näitlejatöö on täitsa korralik, kuid film mõjub üsna amatöörlikult. Lisaks on filmis palju loogikavigu - koolitatud pargivaht, kes üksi metsa läheb, vaevalt esimese asjana kõrvaklapid välja võtab ja telefoniakut kulutades 80ndate poppi kuulama hakkab. Või siis stseen, kus juba mõnda aega laibaga koos viibinud ja maksimaalselt pinges olles tüdruk mahajäetud telgist pudelivee leiab ja seda esimese asjana käte pesemiseks kasutab... Kuigi - ega tea muidugi, mida ise pingeolukorras teeks. Filmis midagi üleloomulikku ei olnud ja nii saab järeldada, et mets ongi üks ohtlik koht, kuhu üksi minna ei tasu. Vähemalt mitte hiigelsuurtele USA matkaradadele.
Ra Ragnar Novod, Kinoveeb.ee toimetaja: Tänane päev algab minu jaoks kell 12:00 HÕFFi mälumänguga, mille kavatsen oma meeskonnaga võita, sest oleme pea iga aasta alati esikoha saanud. Edasi liigun suurde saali, kus vaatan järjest "Laip Brighton Rockil", "Vene psühho", "Uskumatu", "Surma keskpunkt". Viimane film on veel lahtine, aga valin "Peaküti" ja "Rambu" vahel. 
Kristi Helme, EPL-i kultuuriuudiste juht: "Tuul" ("The Wind, 2018). Mõned ütlevad, et tegemist on väga aeglase filmiga, mil hea ja särav lõpp (õudusfilmide puhul üsna tavapäratu, pigem on lõpud üpris napakad, nt muidu väga heal filmil "The Witch").  Soome juurtega režissööri Emma Tammi debüütmängufilm kujutab abielupaari elukest 19. sajandi lõpus Metsikus Läänes, täielikul tühermaal. Eraldatus ja abikaasa pidev eemalolek on peaosalisele Lizzile kurnavad ning kummaline paarike, kes nende lähedusse elama asub, muudab olukorra veel paranoilisemaks. Olukord läheb mõistagi aina hullemaks... Mulle film meeldis, taoline USA tühermaa esteetika on lummav, näitlejatööd olid väga head ja usutavad. Film meenutas pisut eelmainitud "Nõida", mis 2016.aasta alguses ka Eesti kinodes oli, kuid siinne lõpp oli sama stiilne kui eelnev lugu. Film, mis võiks vabalt ka kinodes joosta suuremale publikule, sest noh, saatanad ja sokud on kindla peale minek. Öisesse Haapsallu suunduda (film lõppes plaanitust oluliselt hiljem, sest ajakava läks avamisel väga lõhki) oli kõhedamast kõhedam...
Ra Ragnar Novod, Kinoveeb.ee toimetaja: "Friigid" ("Freaks", 2018). Minimaalse eelarvega valminud psühholoogilises põnevikus, mis ühel hetkel teeb kannapöörde ja muutub täielikuks fantaasiafilmiks (isegi superkangelasefilmiks), hoitakse väikest tüdrukut isa poolt majas luku taga, kuna väljas olevat inimesed, kes neid tappa tahavad. Edasi hargneb selle sama tüdruku vaatevinkli vahendusel jutustatud lugu, mis ei anna absoluutselt märku, mis laadi filmiga on tegu. Ja kui see teadmine lõpuks saabub, siis tuleb see ka päris suure üllatusena. Üldises mõttes on selliseid filme varem tehtud väga palju, aga sellises võtmes maruharva.  Lexy Kolkeri kehastatud Chloe'i on filmi pärl, aga samas poleks tal midagi teha, kui tema vastu ei mänginuks suurepärased Bruce Dern ja Emile Hirsch. Režissööriduo Zach Lipovsky ja Adam B. Steini stsenaarium on niivõrd huvitava nurga alt üles ehitatud, et ma ei imesta üldse, et Dern, kes polnud varem kunagi ulmes osalenud, kohe projektiga kaasa läks. Produktsioonikvaliteedi koha pealt annab väike eelarve küll natuke tunda, kuid näitlejatööd, süžee areng ja stsenaarium ülendavad kõiki puudujääke mitmekordselt. Tänapäevases superkangelaste poolt üleküllastunud maailmas kohustuslik pärl.  https://www.facebook.com/hoffestival/videos/1157200871148673/&show_text=0&width=560
Ra Ragnar Novod, Kinoveeb.ee toimetaja: HÕFFil kaks korda (Méliès d’Argent lühifilmide võistlusprogrammis ja filmi "Friigid" ees) linastunud Oskar Lehemaa lavastatud kehaõudusfilm "Karv" on žanripuhas õudusfilm. Suure kummarduse tuleb teha festivalil filmi esitlenud režissöör Lehemaale, operaator Ivari Taimele ja muidugi ka peaosalist kehastanud Sten Karpovile, aga ka kõikidele kohal olnud ja teistes Eesti paikades samal ajal viibinud asjaosalistele, sest pikka aega töös olnud "Karv" oli ootamist väärt. Professionaalne, selge, omapärane ja Eesti õudusfilmide panust maailmas suurendav film väärib kõikidele õudus - ja fantaasiafilmide festivalidele saatmist, sest kvaliteedilt ei jää see sugugi alla suuremate eelarvetega valminud filmidele. Lugu on iseenesest lihtne: kiilakas mees (Karpov) saab vahendi, mis tekitab talle uue karvakasvu, aga kõik läheb lootusetult valesti. Siinkohal on selgelt aru saadud, mis on õudusfilm. Hea horror ei keskendu ainult vaataja ehmatamisele ja õuduse tekitamisele läbi groteski ja rõveduste, vaid üritab selle vahendusel ka midagi öelda. Filmi võib võtta sotsiaalkriitilisena, sest üks mees tahab nii väga teiste hulka sobituda või neist lausa parem olla, et on valmis oma "puuduste" eemaldamiseks ekstreemsustesse minema. See kõik toob kaasa muidugi kohutavad tagajärjed.   https://www.facebook.com/hoffestival/posts/10157055678792457&width=500
Kristi Helme, EPL-i kultuuriuudiste juht: Film "Harpuun" (Kanada, 2019). Kavas seisab, et tegemist on"ohtra musta huumoriga tikitud moodsa kannibali(suhte)komöödiaga, mis on inspireeritud Edgar Allan Poe romaanist „Arthur Gordon Pymi lugu”". Lühidalt on tegemist suhtekolmnurgaga, kus dramaatilised sündmused eskaleeruvad merel seisma jäänud jahil. Tegemist on pigem B-kategooria õudusfilmiga, kus esmapilgul mängivad näitlejad erakordselt halvasti. Tõsi, teatraalse näitlemisviisiga on filmi umbes 25. minutiks täiesti võimalik harjuda (naisosatäitja Emily Tyra kohta ütleb IMDB, et et tgemist ongi teatrinäitlejaga). Sama portaal annab keskmiseks hindeks lausa 8,0, aga hindajaid pole veel ka kuigi palju kogunenud. Täitsa tubli keskmine, kohati saab ka nalja.
Kristi Helme, EPL-i kultuuriuudiste juht: HÕFF on pidulikult avatud! Priit Vaher sai elutööpreemia, esitleti ka uhiuut 14-minutilist Eesti õudusfilmi "Karv" Sten Karpoviga peaosas. https://kinoveeb.delfi.ee/uudised/fotod-hoffi-avamine-karvased-ja-sulelised-punasel-vaibal-elutoopreemia-ja-uhiuus-eesti-oudusfilm?id=86035177
Ra Ragnar Novod, Kinoveeb.ee toimetaja: Sügisel linastub Eesti esimene täispikk õudusfilm "Kiirtee põrgusse". Täna ilmus ka filmi ametlik poster. Pühapäeval saab HÕFFi külastajatele osaks filmi eelesitlus, kus filmi tutvustab režissöör Urmas E. Liiv  http://www.delfi.ee/article.php?id=86034229
Ra Ragnar Novod, Kinoveeb.ee toimetaja: Täna kell 23:45 linastub HÕFFil üks parimaid prantsuse uue laine horrori näiteid "Märtrid". Kui on soov teada, mis kujutab endast prantsuse uue laine horror või kuivõrd haige võib olla üks õudusfilm, siis on "Märtrid" just sulle. http://www.delfi.ee/article.php?id=85992497
Kristi Helme, EPL-i kultuuriuudiste juht: HÕFF-il toimub palju põnevat lisaks filmide linastumisele. Näiteks eile esitles Mart Sander Haapsalu raamatukogus oma verivärsket raamatut "Kõhedad muinaslood". https://epl.delfi.ee/news/kultuur/fotod-mart-sander-esitles-hoffil-oma-uusi-kohedaid-lugusid?id=86018455
Kristi Helme, EPL-i kultuuriuudiste juht: "Õudukad peavad ühel või teisel viisil pinget üleval hoidma ja olema ka meelelahutuslikud. Vahel kulub törtsuke huumorit õudusfilmi juures marjaks ära. Oma hirmude üle tuleb naerda," ütles enne festivali algust EPL-ile korraldaja Helmut Jänes. https://epl.delfi.ee/news/kultuur/oudusfilmifestivali-korraldaja-oma-hirmude-ule-tuleb-naerda?id=85991329
Ra Ragnar Novod, Kinoveeb.ee toimetaja: Täna algab festival küll juba kell 15:00 filmiga "Higi ja pisarate maja" ning jätkub kell 17:00 filmiga "Harpuun" ja ka samal ajal algava Melies d'argent lühifilmide võistlusprogrammiga, aga punane vaip rullitakse lahti siiski kell 19:00, kui suures saalis linastuvad verivärske Eesti lühiõudusfilm "Karv” ning maailmas laineid löönud Kanada-USA fantaasiapõnevik "Friigid". http://www.delfi.ee/article.php?id=85805191
Ra Ragnar Novod, Kinoveeb.ee toimetaja: Avapäeval kell 23:15 keldrisaalis alanud öine rämpszombifilmide kolmest filmist koosnev maraton  "Need surnud ju elavad!" oli vapustav elamus, sest olin ise kahte esimest filmi "Surnud nudistide koloonia" ja "Neetud uus aasta" näinud, mistõttu jälgisin rohkem publiku reaktsiooni ja ning zombimuusikal "Surnud nudistide koloonia" sai kõige rohkem ehedaid reaktsioone. Keldrisaal on selliste filmide jaoks ideaalne. Mina vaatasin ainult esimesed kaks filmi uuesti, sest ei jaksanud tõesti poole viieni üleval olla. http://www.delfi.ee/article.php?id=85826879
Ra Ragnar Novod, Kinoveeb.ee toimetaja: Järgmisena linastus avapäeval 20:30 "Matrix". Ma olin 9-aastane, kui "Matrix" Eestis linastus, mistõttu ei näinud seda ka kunagi kinos. Nüüd sain tänu HÕFFile selle võimaluse ning ma ei kahetse sugugi, et ei jäänud Tallinnasse "Tasujad: Lõppmängu" öisele esilinastusele. "Matrix" on justkui ajatu film, mille ükski idee ega efekt pole vananenud. Muidugi on film mõjutanud ka lugematuid õudus - ja fantaasiafilme. Eelkõige siis ulmefilme. http://www.delfi.ee/article.php?id=85659081
Ra Ragnar Novod, Kinoveeb.ee toimetaja: Järgmisena linastus 19:30 Julius Kitse natsizombifilm "Reich of the Dead", mis oli teadlikult nii halvasti tehtud, et pool tundi kestnud filmi ajal jõudsin kogeda väga erinevaid emotsioone, kus esialgu ei mõistnud, miks see nii halb on ja hiljem sain aru, et see film ongi "autistlik" nagu ütles autor hiljem laval. http://www.delfi.ee/article.php?id=85324675
Ra Ragnar Novod, Kinoveeb.ee toimetaja: Festivali esimene film oli lühifilm, mis valmis HÕFFi videokonkursi raames. Eesmärk oli teha minutipikkune õudusfilm ja lasta Instagrami publikul hääletada, mis on parim. Võitja, kelleks oli Kevin Piperal, sai endale uue Sony Xperia XZ2 telefoni.  https://www.facebook.com/hoffestival/videos/431195564305716/&show_text=0&width=560
Ra Ragnar Novod, Kinoveeb.ee toimetaja: 14. HÕFFi avapäev oli eriline, sest festival pole ammu neljapäeval alustanud ehk ka kokku neli päeva kestnud. Külalisi oli siiski palju ja rongkäigu ajal oli tänav rahvast täis. http://www.delfi.ee/article.php?id=86018481