Kui neelata alla tõsiasi, et ukrainlasi ja venelasi kehastavad seriaalis teenekad briti, iiri ja rootsi näitlejad, kelle hulgas on ka Amazon Video Primes olevas seriaalis "The Terror" suurepärase töö teinud Jared Harris, ja mõista, et Venemaal ega Ukrainas poleks eales sellist seriaali tehtud, siis avaneb vaatajatele ametnike, riigivalitsejate, Tšernobõli tuumajaama töötajate ja jaama lähedal asuva Prõpjati (praegu maha jäetud kummituslinn) elanike silme läbi jutustatud lugu, mis tõmbab südamest juti läbi, paneb absurdse rumaluse, hirmu ja valetamise pärast juukseid peast tõmbama ning tuletab meelde, mis juhtub siis, kui teadlasi ei kuulata ning selle asemel eelistatakse ainult võimu enda käes hoidva jõu jaoks meeldiva narratiivi loomist.

"Tšernobõl" ("Chernobyl")
Ekraanitõmmis

Seriaali peaosades näeme pärast katastroofi enesetapu teinud Valeri Legasovi rollis Jared Harrist, keda on alati nauding jälgida. Legendaarse Richard Harrise poeg tegi meeldejääva rolli näiteks suurepärases "Salatoimikute" asendusseriaalis "Fringe", aga ka auhinnatud draamaseriaalis "Mad Men", kultuslikuks kujunenud ulmeseriaalis "The Expanse" ja Ridley Scotti ajaloolises õudusseriaalis "The Terror".

Filmides oleme tema sarmikusega kohtunud näiteks Guy Ritchie "Sherlock Holmesi" järjes "A Game of Shadows", Steven Spielbergi ajaloolises draamas "Lincoln", õudusfilmis "The Quiet Ones", David Fincheri suurteoses "The Curious Case of Benjamin Button", Oliver Stone'i vastuolulises filmis "Natural Born Killers" ja Jim Jarmuschi vesternis "Dead Man". Laia ampluaaga näitlejat näeb küll avaepisoodis vähe, aga tema ning teiste tuntuimate näitlejate nagu Stellan Skarsgårdi ja Emily Watsoni rollid muutuvad järgnevate episoodide jooksul aina suuremaks.

Avaepisoodi eesmärk on vaatajat haarata ning selle ülesandega saab Craig Mazini ("Identity Thief", "The Hangover Part II,", "The Hangover Part III" ja "The Huntsman: Winter's War" stsenarist) loodud ja kirjutatud seriaal esimestest minutitest eeskujulikult hakkama. Seriaal algab Valeri Legasovi (Harris) enesetapuga ning liigub siis kahe aasta ja ühe minuti võrra ajast tagasi hetke, mil Tšernobõli tuumajaama reaktor, mis ei tohtinud kunagi plahvatada, tegi just seda ja plahvatas.

Edasi näeme järgnevate väga kriitiliste ja aina ohtlikumaks muutuvate minutite möödumist läbi Prõpjati elanike, sealsete ametnike, tuumajaama ja haigla töötajate silmade. Keegi ei tea, mis täpselt toimub ja need, kes teavad, kardavad seda endale tunnistada ning valetavad olukorda ohutumaks, kui see tegelikult oli. Valede ja hirmu rägastiku kujutamisega Nõukogude Liidus saab kõik episoodid kirjutanud ameeriklane Mazin väga usutavalt hakkama.

"Tšernobõl" ("Chernobyl")
Ekraanitõmmis

Paranoia, vastutuse teiste õlgadele suunamise, eneseohverduse, teadmatuse, inimelust mitte hoolimise ja sotsialismi lipu all kümneid tuhandeid elusid jäädavalt mõjutanud otsuste kujutamisega ehitatakse üles usutav pilt mugavast hirmuõhkkonnast, milles on kõik asjaosalised harjunud esmalt eitama, valetama, hirmutama, vaikima ja alles siis parandama. Tšernobõlis ei saa enam midagi kunagi parandana. See maa, see linn, see piirkond jääb veel kauaks inimeste jaoks ohtlikuks, aga ometi on elu ilma inimesteta seal uuesti alustanud ja vahest ongi nii parem.

Seriaal ei keskendu Nõukogude Liidu kritiseerimisele, kuigi sellesse oleks olnud lihtne laskuda, vaid teeb selgeks, et kui juhtub midagi, mida ei tohiks juhtuda ja mida pole varem mitte kunagi juhtunud, siis ei oskagi keegi õigesti käituda. Teadlaste hinnangute ja arvamuste peitmise, vaikima sundimise ja valetamise tulemusel muutus olukord Tšernobõlis iga mööduva minutiga ainult hullemaks ning see reaalsus antakse hirmujudinaid tekitava lavastusega ka väga tõhusalt edasi.

"Tšernobõl" ("Chernobyl")
Ekraanitõmmis

"Tšernobõl" paneb kohe alguses justkui kella tiksuma, aga mitte aja möödumist kujutava kella, vaid selle, mida mõistame viimsepäeva kella all. Korduv tiksumise motiiv nii pildis kui helis aitab sündmustikul naha alla pugeda ja silmi ainiti ekraanil hoida. Sama efekti kasutas ka HBO seriaal "Troonide mäng" oma 8. hooaja kolmandas episoodis, milles toimus oodatud lahing elavate ja surnute vahel. Ja näiteks kasutas ka Christopher Nolani "Dunkirk" muusikas olevat tiksumist justkui minutite ja sekundite lugemisena hetkeni, mil sõdurid surevad või päästetud saavad.

Radioaktiivsuse nähtamatu hävingu mõju ja selle mürgisuse ulatust kujutatakse seriaalis aga nii vastikult vaikse ja ootamatu tapjana, et juba esimest episoodi vaadates on tunne, et tahaks pärast jooditablette tarbida või telerist võimalikult kaugele minna. Seda traagilisem on jälgida ilma ühegi hoiatuseta tuumajaama põlengut kustutama saadetud tuletõrjujate kannatusi.

Ajaloolise täpsuse koha pealt liigub seriaal kindlasti mingitest detailidest üle, et sobituda antud narratiivi, aga ajalugu taasloova dramaatilise seriaalina on "Tšernobõl" kohustuslik kõigile, kes hindavad HBO kvaliteeti ja ka neile, keda Tšernobõlis toimunu ja toimuv endiselt kummitab.

Telia HBO kanalis on praegu olemas viiest episoodist esimene ning uued osad lisanduvad iganädalaselt pärast esmaspäevast ülemaailmset esilinastust. .