"GIVE ME LIBERTY"

Kirill Mihhanovski, USA
Quinzaine des Réalisateurs

Viktor töötab meditsiinitranspordi vallas ja mikrobussiga ringi sõitmise ja puudega inimeste kantseldamise töötempo on selline, et ta poleks valmis ühekski üllatuseks, rääkimata sellest jamade jadast, mis teda tabab.

Film algab sellise maanilise tempo ja virrvarriga peale, et esimene pool tundi on vaja kuidagi üle elada ja pärast rahustuseks mõni Kusturica film peale vaadata. Esialgne totaalne võõristus aga taandub, kui meile hakatakse tegelasi lähemalt avama, eriti mustanahaline ratastoolinaine Tracy ja vene joviaalne elukunstnik Dima. Olukorrad muutuvad järjest jaburamaks ja segunevad Viktori tädi matusele suunduv suguvõsa, Milwaukee multikultuurne erinevate hälvikute kogukond ja igasuguseid juhuslikke tegelasi, keda loobitakse kangelase sõidutrajektoorile nagu kaikaid kodarasse.

Kuidagi suudetakse sellest täielikust karussellist välja destilleerida ilus ja inimlik kaasamise sõnum. olgu su keha, vaim või keelekasutus, milline iganes, peaksime ikka suutma ja proovima näha hinge selle kesta sees. Ilus.

7/10

"VIVARIUM"

Lorcan Finnegan, USA
Critics Week

Tore, kui hommikul vara on Jesse Eisenberg viitsinud kargu alla ajada, et tulla sulle ise filmi tutvustama. Koos Imogen Pootsiga mängivad nad noort paari, kes otsivad omale elupinda ja satuvad ühe kinnisvaraagentuuri esindajaga vaatama eeslinnarajooni, kus on kõik majad ühesugused. Kinnises keskkonnas ja nappide vahenditega räägitud lugu tunnetab oma piire ja sirutab nende sees nii kaugele kui võimalik.

Kohati jääb sündmustik venima, aga üldiselt kiiduväärt saavutus. Produtsent mainis võrdlusena filmi eel "Twilight Zone'i" ja "Black Mirrorit" ja need on täitsa sobivad orientiirid. Aga ka "Invasion of the Body Snatchers" muidugi, eriti kui kuulda paarikese müstilisel moel tekkinud poja kiljuvat kisa.

Kriitika standardiseerumise aadressil, emaduse analüüs, ja lugu sellest, kuidas meist kõigist võivad varsti robotid saada, kui me vahel tuult ei kuula ja pilvi ei vaata.

7/10

"FREEDOM / Liberté"

Albert Serra, Hispaania
Un Certain Regard

Huvitavamad on ikka need filmid, mis mõtteid tekitavad, ja Albert Serra uuest filmist võiks ilmselt kirjutama jäädagi. Ma ei tea, kellele seda peaks üldse vaadata soovitama, sest "Liberté" on üle kahe tunnine film ühe võttepaigaga; tegevustik leiab aset mingis metsasalus, kus 18. sajandi lõpus kohtuvad viimase prantsuse kuninga Louis XVI õukonnast välja visatud vabamõtlejad.

Pärast lühikest ideoloogiliste seisukohtade vahetamist asub see laiendatud nais- ja meeskond oma kõige deviantsemate fantaasiate lihaks valamisega, nii et ülejäänud kahe tunni vältel võetakse läbi kogu perverssuste kompendium, ja liigutakse süümepiinadeta siin ja sealpool pornograafia piiri. See, kas see kõik ka üldse erootiline on, on loomulikult vaataja silmades. Kas peaks või tohiks üldse erutuda ekraanil nähtust?

Kuna enamasti on ekraanil nähtav üsna toores, kaasneb võimaliku naudinguaistinguga ahelatpidi järel ka süüme. Serra ise toob vajalikul hetkel sisse mõne dialoogirea või näoilme, mis paneb kõige sobimatumal hetkel kas südamest naerma või kannatusepiiri katsuma.

Loomulikult meenub markii de Sade, kes elas samal ajal ja tegutses ka samas valdkonnas. Serra üdini transgressiivse teose eesmärk võib olla lihtsalt vaimne vabanemine - päästiku vajutamine seni, kuni kõik on tühi - aga on sellisel juhul kõigile ihadele järele andmine probleem või lahendus?

Kui de Sade'i "120 päeva Soodomas" sai Pasolini ekraniseeringus on selgelt poliitilise allteksti, viidates olukorrale Euroopas, siis kas seda pole ka siin? Ei tahaks üle mõelda, aga kuna osalised räägivad erinevaid Euroopa keeli, on nende kahetunnine võsakebens nagu Euroopa Parlamendi täiskogu istung, kus pole alati lõpuni selge, kes kellele parasjagu taha keerab.

Serra ise on Katalooniast pärit, ja siitki saaks selles kontekstis üsna huvitava vandenõuteooria, eriti kui filmi nimi on "Vabadus". Lihtne ja ahvatlev on vananevate libertiinide orgias näha kaasaja Euroopat, eriti kui nende üle presideerib härra Helmut Berger - aristokraatliku kõdunemise kunn, Vana Euroopa filmikunsti suure autori ja dekadentsi spetsialisti Luchino Visconti muusa ja "Jumalate needuse" ja "Ludwigi" staar.

Jah, see film oleks saanud öelda oma asjad ära ka poole tunniga, aga ei tohi alahinnata filmikunsti hüpnootilist võlu, mis lubab filmil läbi pideva korduse ja rütmi tekitada ajus mingi täiesti isemoodi seisundi. Pooletunnine film oleks midagi muud kui kahetunnine, ja ma ei kujuta ette, millise sisemise nihke see tekitaks näiteks kuuetunnise kestvuse puhul. Seda, kas porno läheb mõnes teises formaadis paremini ühest kõrvast sisse ja teisest välja, saab igaüks katsetada Berliini Volksbühnel, kus mängitakse filmi aluseks olnud Serra teatrietendust.

8/10

"PORT AUTHORITY"

Danielle Lessovitz, USA-Prantsusmaa
Un Certain Regard

"Port Authority" unikaalsus peitub näitlejaskonnas ja käsitletavas subkultuuris, ehk siis leiab film aset New Yorgi LGBTQ-kogukonna noortekampades, kelle üheks väljundiks on nn ballroom scene - ultraglamuurne mõõduvõtt tantsimises, tuusamises ja ruumitäie pealtvaatajate äravõlumises.

Kogu cast oli esikal laval selliste kostüümidega, et silmad jäid litrisärast pimedaks, ja selles kõiges oli midagi ülielusat. Kahjuks langevad filmi narratiivsed võtted tihti melodraama tasemele, ja vahel isegi nii lihtsakoeliseks nagu vaataks mingit noortefilmi. Head ja vead.

6/10

"LA GOMERA / The Whistlers"

Corneliu Porumboiu
Võistlusprogramm

Nüüd tuli küll korra järgi mõelda, miks selline asi võistluses on... Ehk sellepärast, et Porumboiu on siin ennegi korduvalt kõrvalprogrammides võistelnud. "La Gomera" on aga väga õnnetu kriminaalne komöd-jant pättide kunstvilistamise salakeelest, mis püüab olla naljakas ja põnev, aga ei ole kohe kumbagi. Arusaamatu.

1/10