Helen Schasmin

"Armastuse hirm" ("Philophobia")

Suurbritannia noortefilm räägib loo ühest noormehest Kaist, kes on koos sõpradega lõpetamas keskkooli. Kai tahab saada kirjanikuks, kuid materjali justkui tõsiseltvõetava loo jaoks jääb vajaka. Mitte, et ta isegi selle peale väga mõtleks, saab noorte jaoks kooli viimased päevad suureks seikluseks. Ning materjali tulevikuks koguneb märkamatult uksest ja aknast.

Film on küll kaks tundi pikk, kuid õnneks ei mõju nii pikana. Kaadrid on maalilised ning tegelaste hingedesse piilutakse läbi suurte plaanide. Elamusrikkad situatsioonikoomika elemendid annavad filmile mõnusa tempo ning muudavad filmielamuse väga kaasahaaravaks. Filmis saab näha ka paljast ihu, hormoone täis iha, nuttu-naeru ning kõike seda, mis nooruse ja koolipoiste lollusega kaasas käib.

Hinnang: 7/10

"Armastuse hirm" linastub PÖFFIl Just Filmi rahvusvahelises võistlusprogrammis.

Ra Ragnar Novod

"Onnike" ("The Lodge")

Kuna Austria režissööriduo Severin Fiala ja Veronika Franzi debüütfilm "Head ööd, emme" ("Goodnight Mommy") oli 2014. aasta PÖFFi üks rabavamaid elamusi, siis eeldasin sama nende Hollywoodi debüüdilt "Onnike" ("The Lodge"), aga tulemuseks oli hoopis vigase struktuuriga lugu, mis ei töötanud korralikult õudusfilmina ega ka ühe traumeeritud inimese psühholoogilise murenemise lahkamisena.

"Onnike" pole Hollywoodi suurfilm, vaid pigem USA indie-kino levitaja NEON poolt Sundance'i filmifestivalilt sisse ostetud väiksem film, mille peaosas säravad siiski suurte ja tuntud filmide poolest nime teinud Riley Keough, Jaeden Martell, Alicia Silverstone ja Richard Armitage.

Film näeb vapustav välja, näitlejad pigistavad endast maksimaalse välja, aga see kõik on mõttetu, kui pinge on küll olemas, aga see on ebausutav. See pingutus pole seda väärt, kui kõik sisulised pöörded saabuvad liiga hilja või siis täpselt sellise ajastusega, et selleks hetkeks on publikul täiesti ükskõik, kes nüüd kelle ajusid üritab krussi keerata.

"Onnike" näeb välja nagu väga õudne film, aga narratiivse lõnga lõtvuse tõttu ei suuda film tegelikult mitte kuidagi hirmutada. Ja kuna suur osa filmi aina vägevamaks ja samas ka ebausutavamaks muutunud pingest ehitati hiljem saabunud suurte pöörete peale üles, siis võiks eeldada, et need päästavad midagi. Seda ei tulnud, sest kui lõpuks selgus, mis tegelikult pereisa uue naise ja ema igatsevate laste vahel metsaonnikeses juhtus, mõjus see kõik väga ebausutavalt.

Filmi ainus mõjus osa seisnes Riley Keough näitlejatöös, mis suutis panna uskuma tõdesid ja valesid seal, kus film ise seda teha ei suutnud.

Hinnang: 5/10

"Onnike" linastub PÖFFil Öised värinad programmis.

"Majakas" ("The Lighthouse")

PÖFFil ainult ühe korra linastunud "Majakas" jõuab detsembri alguses ka kino Sõpruse ja Tartu Elektriteatri ekraanidele.

Tänavuse Cannes'i filmifestivalil "Directors' Fortnight" programmis linastunud ja FIPRESCI kriitikute auhinna võitnud "Majakas" on Robert Eggersi teine film pärast vastuolulist "Nõida" ("The Witch"). Miks vastuoluline? Reklaami põhjal oodati tempokat õudusfilmi, aga saime hoopis aeglaselt naha alla pugeva linateose, mis jäi veel kauaks ajaks meelde. Muidugi ei sobinud selline reklaamikampaania kõigi jaoks, mistõttu oli "Nõid" paljude jaoks ka suur pettumus.

"Majaka" reklaamid on olnud aga täpselt sellised nagu film ise: veidralt kaunis, arusaamatult õudne ja vapustavate näitlejatöödega.

Robert Pattinson ja neli korda Oscarile kandideerinud Willem Dafoe kehastuvad selles filmilindile jäädvustatud, 4:3 formaadis üles võetud mustvalges filmis majakavahtideks, keda asub saarel miski kimbutama. See pole koletis, sest selleks on nemad ise, nende hirmud, nende ihad, nende soovid ja muidugi ka pimedus nagu H.P. Lovecraft seda ikka kirjeldas ehk nimetu ja vormitu õudus.

Tänapäeva moodsal kinomaastikul mõjub "Majakas" väga värskendavalt. Film näeb välja väga vana, aga heliliselt ja pildiliselt paneb see kõik meeled tööle nii nagu moodne blockbuster.

Hinnang: 9/10

"Majakas" jõuab loetud kordadel detsembri alguses kino Sõpruse ja Tartu Elektriteatri ekraanidele.

"Hirvenahk" ("Deerskin")

Quentin Dupieux'i veidrat stiili oleme näinud filmides "Rubber", "Wrong", "Wrong Cops", "Reality" ja "Keep an Eye Out" ning võite kindlad olla, et see jätkub ka tema uues filmis "Hirvenahk".

See on kõige veidram film sarimõrvarist, mis ma kunagi näinud olen ning jätab mulje nagu nägi režissöör Lars von Trieri "Maja, mille Jack ehitas" ("The House That Jack Built") ja mõtles, et ta võib ka sama teha. Peaossa palkas prantsuse superstaari, kes pole võõras ka Hollywoodis ehk Jean Dujardini ning tegi loo hirvenahast riietest sisse võetud Georgesist, kes valetab end filmirežissööriks, mis ühel hetkel viib selleni, et temast saab sarimõrvar. Kuidas see kõik juhtub? Seda peab ise nägema.

Filmi läbiv absurdi - ja võllahuumor ei lase tapmisstseene tõsiselt võtta, mistõttu pole ka mõrvad jubedad, vaid pigem ootamatud. See on film kinnisideest ja filmikunstist, mis polegi üksteisest nii kaugel.

Hinnang: 8/10

"Hirvenahk" linastub PÖFFil Öised värinad programmis.