Filmiloos leiab nimetu kangelane end kummaliselt saarelt ning püüab sealt koju pääseda. Sellel teekonnal saadavad teda linnud-loomad, kuid jälitab järjepidevalt ka hirmutav koletis. Tegemist on klassikalise kangelase teekonna looga, aga mida see sinu jaoks sümboliseerib? Mis koht see selline on ning kes-mis on too jälitav koletis?

Minu jaoks on see lugu minu enda kogemus antud filmi tegemisest. See peegeldab, kuidas ma töötasin selle filmi kallal täiesti üksinda - poiss on eksinud kummalisele saarele ning püüab leida tee tagasi koju ning taastada side teistega. Koletis, kes teda jahib on justkui kõik negatiivsed emotsioonid. Mõned inimesed on pakkunud ka, et nende jaoks esindab koletis hirmu teiste ees, surma, depressiooni või ka ärevust.

Millest ammutasid inspiratsiooni?

“Koduteel” lugu on ehitatud ümber piirangute. Kuna filmis ei ole dialoogi leiab see aset kõrbes - nii on loogiline, et poiss kellegagi ei räägi. Ma mõtlesin ka väga praktiliselt - võtta ette asju, mille tegemiseks ei kulu liiga palju aega. Mootorrattal sõitva tegelase animeerimine näiteks on lihtne. Ma saan võtta lihtsalt ühe animatsiooni luupi ja seda lõpmatuseni korrata (I can just take one loop of animation and repeat it endlessly)

Ma püüdsin ka liialt paljude tegelaste kasutamist vältida, kuna see võtab palju aega. Filmis on kaks nn. massistseeni: üks, kus on linnuparv ja teine, kus on kari kasse. Algselt mõtlesin, et teen igale kassile unikaalse disaini ja igal ühel saab olema oma spetsiifiline iseloom, aga see oleks olnud väga keerukas. Ma mõistsin, et palju lihtsam, aga ka loo mõttes sobilikum, on kui kõik kassid on samasugused ja isegi liiguvad samamoodi. Ka linnud on üks karakter, keda on mitmeid kordi dubleeritud.

Seega lugu kasvas välja kõikidest nendest limitatsioonidest. Ma arvasin, et see peab olema ka väga lihtne, kuna seal ei ole dialoogi. Ma tahtsin, et vaataja teaks kogu aeg, mis on peategelase siht. Sellepärast panin kohe filmi alguse poole sisse saare kaardi ja kivist kaared, mis näitavad teekonda, kuhu ta peab minema. See on minu jaoks ka isiklik lugu - ma samastun ja tunnen kaasa loo peategelasele.

"Koduteel"
PÖFF

Aga ikkagi miks sa tahtsid teha lugu ilma dialoogita?

Kõik minu varasemad lühifilmid on dialoogita, seega olen harjunud sel moel töötama. Kui sul puudub dialoog, on sul rohkem ruumi kujutiste ja heli jaoks. Nad ei pea võistlema dialoogiga. Suurem osa lühianimatsioone on ilma dialoogita - mulle näib, et animatsioonile see sobib.

Visuaalselt on film segu Jaapani animatsioonist, arvutimängudest ja ka mängufilmidest. Kas sul oli mingeid konkreetseid eeskujusid?

Mind mõjutas, kuidas kaamerat kasutatakse mängufilmides. Kuidas kaameraliikumine võib olla väga väljendusrikas. Mõnes kohas näib, et tegemist oleks käsikaameraga nagu dokumentaalfilmis. Mulle meeldib lisada taolisi ebatäiuslikkusi kuna 3D animatsioon iseenesest võib mõjuda liiga perfektse ja steriilsena.

Konkreetsemalt on animatsioonis mõjutusi filmidest nagu “Children of men” (ja teised Alfonso Cuaron’i filmid), “The Motorcycle Diaries”, “Future Boy Conan”, “Duel”, “3000 Leagues in Search of Mother”, “The General”, “It Follows”, “Baraka”, “Badlands”, “Gravity”, “127 Hours”, “Bicycle Thieves” aga ka Haruki Murakami raamatutest, videomängudest näiteks “Journey”, “Inside”, “Shadow of the Colossus”, “The Last Guardian” ja paljud teised.

"Koduteel"
PÖFF

Sa oled maininud ühe oma eeskujuna ka Hayao Miyazakit. Mis sind tema animatsioonide juures paelub? Kas võib öelda, et ta on sinu jaoks üks suurim “animakangelane”?

Jah, Miyazaki on ilmselt minu suurim mõjutaja animatsioonis. On huvitav, kudas paljud tema filmid on lääne kirjanduse adaptsioonid. Ja sa näed segu ida ja lääne mõjudest. Tema animatsioonides on ka palju suurepäraseid märuli stseene, aga ta tasakaalustab seda vaiksemate, refelektiivsete ja igapäevaste stseenidega. Tema erilised visuaalid toetavad alati huvitavaid ja mitte täiuslikke, inimlike vigadega karaktereid, kellest sa hakkad hoolima. Aga ma imetlen ka teisi animaatoreid, näiteks Isao Takahata, Satoshi Kon, Fumito Ueda (videomängude kujundaja, aga siiski animaga seotud).

Mis seisus on hetkel Läti animatsioon?

Mulle näib, et nii väikese riigi kohta läheb meil animatsioonis päris hästi. Muidugi ei ole meil suurt tööstust, aga mitmeid sõltumatuid animafilme valitakse festivalidele. Ka täispikkade animafilmide arv on viimasel ajal tõusnud ning need on kõik olnud stiililt, tehnikalt ja sihtgrupilt väga erinevad.

Sa tegid selle täispika animatsiooni põhimõtteliselt üksinda. Kas see oli loomingulise kontrolli küsimus või raha küsimus?

See oli eelkõige praktiline valik. Minu eelarve oli väga limiteeritud ning seega mul puudusid vahendid, et kedagi juurde palgata. Ja tõsi, nii oli mul ka täielik loominguline kontroll. Aga rolli mängis ka see, et vähemalt selle projekti alguses oli mul tunne, et mul puudub piisav kogemus tiimi juhtimiseks ning leidsin ka, et üksi tegemine on suurepärane võimalus õppida kõiki erinevaid filmitegemise aspekte neid ise praktikas läbi tehes.

"Koduteel"
PÖFF

Kas sa teeksid sama protsessi uuesti läbi? Kui palju aega sul võrreldes tiimiga täispikka animatsiooni tehes kulus?

Ma püüan oma järgmise filmi teha siiski väikese meeskonnaga ning leida tasakaal iseseisvuse ja loomingulise kontrolli ning koostöö vahel inimestega, kes on minust paremad animaatorid, disainerid, helirežissöörid jne. Selline asi töötab ainult väikeses meeskonnas. Ma kardan, et kui peaksin tegema suure eelarvelist animatsiooni, oleksin sunnitud tegema liiga palju kompromisse. Mulle näib, et üksi või väikese meeskonnaga töötamine on ka lihtsam. Vahel on raske kellelegi teisele selgeks teha, mida ma täpselt tahan, seega selle asja ise ära tegemine on kiirem ja lihtsam.

Sa oled teinud ka teist stiili lühianimatsioone, käega joonistatud mitte arvutiga animeeritud. Kas oled siin oma esimeses täispikas leidnud oma stiili ja jätkad sellega või katsetad edasi?

Ma plaanin sarnast stiili kasuatada ka oma järmises filmis. See saab olema antud stiili evolutsioon, edasi arendus. Ma kavatsen seda stiili lihvida, detailsemaks ja vähem traditsioonilisemaks teha. Järgmine film on stiililt kindlasti ambitsioonikam.

“Koduteel” erineb kõvasti nn tavapärasest Balti kunstipärasest animatsioonist. Kas sa nn lükkad selle tagasi ja suhestud enam näiteks Jaapani stiilis animaga?

See ei olnud kindlasti teadlik valik midagi tagasi lükata. Üks põhjus võib lihtsalt olla, et ma olen iseõppinud. Ma õppisin vaadates palju filme, mis olid pärit igalt poolt ümber maailma.

"Koduteel" linastub PÖFFi Balti riikide võistlusprogrammis.