"Fantaasiasaar" põhineb klassikalistel teleseriaalidel, mis alustas 50 aastat tagasi ning siis uuesti 25 aastat tagasi. Seriaalides on loo keskmes müstiline saar ja saare omanik, kes täidavad külastajate ühe soovi, mis iganes see ka ei oleks. Fantaasia kestab kuniks inimene on saarel või ta selle enda jaoks ära lahendab. See samasugune idee rakendub ka Blumhouse'i toodetud samanimelises õudusfilmis. Žanr ei ole enam heatuju loomiseks, vaid nüüd juba hirmutamine ja õudus. Muidugi ei tea, et keegi oleks selle klassika uut versiooni üldse küsinud või oodanud.

"Fantaasiasaar"
Foto: Scanpix / ZUMAPRESS.com

Sünopsis (Forum Cinemas): Hr Rourke viib salapärases luksuslikus ja üksikus troopilises kuurordis oma õnnelike klientide salajasi unistusi täide. Aga kui fantaasiatest saavad luupainajad, peavad kaks külalist eluga pääsemiseks saare mõistatuse lahendama.

Film alustab koheselt saarele saabumisega, kus viis külalist maanduvad troopilisel paradiisisaarel. Neid tervitab töötaja, kes õnnitleb neid mingisuguse konkurssi võitmise eest. Neile kõikidele lubatakse üks fantaasia ning kiirelt need fantaasiad ka algavad. Vennad Alan (Goran D. Kleut) ja Brax (Jimmy O. Yang) soovivad omada kõike ja olla ultrarikkad, seega nende jaoks algab pidu basseinide ja modellidega, raha ja relvadega.

"Fantaasiasaar"
Foto: Scanpix / Capital Pictures

Patrick (Austin Stowell) on politseinik, kes soovib olla lahingus, sest ise ei saanud kunagi sõjaväega liituda. Ta kaotas enda isa lahingus ning nüüd saab ise kogeda seda, mida koges kunagi tema isa. Melanie (Lucy Hale) on saarele tulnud kättemaksu pärast. Teda kiusas kooliajal tüdruk nimega Sloane (Portia Doubleday), kellele nüüd ihub kättemaksu. Tema fantaasiaks on selle naise elu rikkumine ja piinamine.

Viimane külaline on Gwen (Maggie Q), kes soovib enda elus muuta ühe momendi kui ütles abieluettepanekule ei. Soovib minna tagasi sinna aega et öelda jah ning vaadata, mis oleks võinud olla. Saare liider Mr. Roarke (Michael Peña) on sõbralik, kuid selgelt hoiab mingisugust suuremat saladust ja enda peidetud agendat. Kõik fantaasiad küll algavad hästi, kuid ei pruugi sedasi lõppeda.

"Fantaasiasaar"
Foto: Scanpix / ZUMAPRESS.com

"Fantaasiasaar" on soperdis, mis ei suuda kuidagi paika panna, et mis see olema peaks. See ei ole õudus, kuigi vahel nagu natukene võiks olla. See ei ole põnevik, sest pidevalt ja tahtlikult tõmbab tempo alla. Ei saa isegi öelda, et oleks müsteerium, sest filmi treiler annab ära ühe olulisema momendi tervest narratiivist. Kurvaks teeb asjaolu, et narratiivi on siin äärmiselt vähe ja see mis on, ei kannata suuremat kriitikat.

Algne idee muuta fantaasiad luupainajateks on intrigeeriv, kuid iroonilisel kombel suurimaks komistuskiviks on fantaasiapuudus. Tegijatel on ainult üks idee terve filmi peale ning see muutub vanaks äärmiselt kiiresti. Näitlejad teevad minimaalse võimaliku, et enda palk välja teenida ning sama idee rakendub enamuse võttemeeskonna kohta. Hetkel ei suuda meenutada, et kas siin filmis üldse muusika oli olemas.

Kui halb see film siis tegelikult on? Olen aus - suhteliselt halb, kuid olen positiivse meelestusega ning pean ütlema, et see "Fantaasiasaare" formaat on intrigeeriv. Mõistan, et miks see kunagi populaarne oli. Iga fantaasia on erinev ning karakterid ei veeda ekraanil pikka aega korraga, mis tähendab, et vigu pole nii kerge märgata. Viimane kolmandik see ülesehitus muutub ning siis tulevad kõik vead korraga ja valusalt, kuni piinliku lõpuni välja.

"Fantaasiasaar"
Foto: Scanpix / ZUMAPRESS.com

Õnneks pole terve film totaalne ajaraiskamine, kuna see väikene müstiline aspekt hoiab piisavalt huvi, et rahulikult vaadata, seega päris kella vaatama ei kipu. Ja muidugi see põhilise keerdkäigu lahendamine on ka huvitav (selle filmi kontekstis). Näen siin teoses sellist mõnusat õhtut koos sõpradega, kus teismelised tüdrukud näiteks saaksid mõnusalt aega veeta. Seega siin on täiesti konkreetne sihtgrupp olemas.

Filmis tehakse mitmeid vihjeid tagasi originaalsele versioonile. Seal hulgas Michael Peña kange Mr. Roarke kehastus või filmi lõpus olev stseen tätoveeringuga. Olen kindel, et ainult vanad filmifännid mõistavad, et millega on tegu ning noor sihtgrupp ei tea või neid lihtsalt ei huvita. Saare reeglid on vabalt tõlgendamiseks ning filmi "lahendus" tegelikult rikub saare kõige esimest ja olulisemat reeglit. Kahju, et saare külalistel võttis tund aega mõistmaks, et see saar on päriselt maagiline, mida seriaalis kõik alati teadsid. Kinosaalis istujad ei pruugi siit seda võlu leida, mida filmitegijad soovisid, seega ehk oleks hea aeg enda üks soov ära kasutada ja vaadata midagi muud!