Olen üldiselt seda meelt, kui miski algab ülenäideldud narratsiooniga stiilis "Te kindlasti mõtele, et kuidas ma siia situatsiooni sattusin? See on minu lugu ja selle rääkimiseks pean minema tagasi algusesse..." on halb ning viitab nõrgale stsenaariumile. Netflixi verivärske (jah, verine ja värske) "I am not OK with this" (maakeeli "Ma ei ole sellega rahul") on stiilne noortele suunatud teismeliste ängsti ääreni täis ulmekomöödia, mis tõestas mulle, et eelnevalt mainitud narratsiooni tüüp võib toimida, isegi kui seda ülekasutada momendini kus teleseriaalist saab raadio jutustus.

"Ma ei ole sellega rahul" - Sohia Lillis, Wyatt Oleff | Netflix 2020
Foto: imdb.com

Siiski, et mõista millest räägin paremini, pean minema algusesse. Sydney (Sohia Lillis) on Pennsylvania keskkooli tüdruk, kelle isa ennast ära tappis. Sündmusest on küll juba aasta aega möödas, kuid varjud ei ole kusagile läinud. Ületöötav ema ja üksinda kasvav noorem vend ei ole selle 17-aastase tüdruku ainukene mure. Temal on ülipopulaarne parim sõber Dina (Sofia Bryant) ja enesekindlusest nõretav veidrik naabripoiss Stanley (Wyatt Oleff), kus suhe mõlemaga on laetud. Ühel juhul pingeline, teisel juhul arusaamatu. Koolis toimuvad sündmused ja igapäevased argielulised mured kuhjuvad ning ühel momendil plahvatavad - sõna otses mõttes. Tüdruk avastab endas telekineetilised supervõimed, mida ta ei oska kontrollida.

"Ma ei ole sellega rahul" - Sohia Lillis|, Sofia Bryant Netflix 2020
Foto: Imdb

Seriaal põhineb Charles Forsmani samanimelisel tuntud graafilisel novellil. Christy Halli ja Jonathan Entwistle'i (“End of the F***ing World”) toodetud teismeliste tungidest ja muredest pajatav seriaal sobib ideaalselt Netflixi ülemklassis olevasse seltskonda. Siin on tugev ülepestud värvivalik ja retrohõnguline visuaal, mis "vibreerib" samal joonel kui “Sex Education”, samal ajal kui müstiline ja üleloomulik osa oleks nagu "Stanger Thingsi" spin-off. Jah, need on kõik head ja ainult head aspektid, mis teevad seriaalist minu jaoks ühe meeldejäävama sellest aastast.

"Ma ei ole sellega rahul" - Sohia Lillis, Wyatt Oleff | Netflix 2020
Foto: imdb.com

Sophia Lillis on ennast tänaseks tõestanud ja siin ta naudib ikka täiega. Seda on mõnus vaadata ja äärmiselt kerge on kaasa elada, temaga samastuda, isegi kui päriselt kodus ei suuda telekineetiliselt kardinaid liigutada (proovisin mitu korda). Tema suured silmad on veidralt olulisel kohal kui emotsioonide märguandja, kuid tema roll kui Sydney kipub jääma tahaplaanile ja kõrvaliseks tema enda võimetele. Sydney identiteet muutub kiiresti üheks selle kontrollimatu võimega ning äkiliselt lugu enam ei ole tüdrukust, kes ei leia enda kohta. See on veider.

Wyatt Oleff on järjekordne "It" õudusfilmide lapsstaar, kes ekraanile astub. Seekord isegi koos Lillisega, kellega ka päris elus suured sõbrad. Oleffi roll on siin Stanley, kohalikus linnas tuntud veidrik, kuid kelle positiivsus on nakkav. Talle meeldib Sydney, kuid Sydney isegi ei mõtle poistest, kuid teismeliste hormoonid on laetud, seega asjad juhtuvad... Dina peaks olema Sydney parim sõber, kuid tema iseloom on sama huvitav kui sellel klaviatuuril, millel seda arvustust kirjutan. Ilus vaadata ja kasulik kui keegi kasutada oskab, kuid üksinda täiesti kasutu. See dünaamika ei toimi ning tundub surutud, et lisada Netflixile omaseid linnukesi Twitteri sõdalaste jaoks.

"Ma ei ole sellega rahul" - Wyatt Oleff | Netflix 2020
Foto: imdb.com

Seriaalis on mitmeid potentsiaalseid suurejoonilisi ideesid, mille teostus jätab soovida. Esiteks - kogu esimene hooaeg on ainult seitse episoodi, iga osa 21 minutit. Seega meil on alla kahe ja poole tunni reaalset sisu, mis on selgelt liiga vähe. Täna on see moment, kus hakkan punkte maha võtma, sest asi on liiga lühikene. Teostus on poolik, sest niigi lühikese ajaraamiga seriaali juures raistati palju aega Sydney võimete avastamisele ning isa surma mõistmisele. See oleks mõistetav kui need kaks tegevust mängiks suuremat rolli, kuid selgelt siin on teised fookused, mida ei saa kahjuks rikkuda (kes pole veel vaadanud või raamatut lugenud).

"Ma ei ole sellega rahul" - Wyatt Oleff, Sohia Lillis | Netflix 2020
Foto: imdb.com

Viimased paar episoodi jällegi kihutavad läbi sündmuste. Kusagil kellelgi oli nimekiri asjadest, mis tuli ära teha ning seda ka kiiresti tehti, kuid kalli hinnaga seriaali üldisele kvaliteedile. Karakterid kannatavad palju, eriti Stanley, kes imponeeris alguses palju ja kergelt, kuid siis kiirustades kippus ununema, uppudes tühjade nüansside alla, mida ei suudetud raamatust ekraanile üle tuua. Liigne narratsioon toimis ja siin isegi päästis, sest Sydney karakter tihti pidi mulle ütlema seda, mida oleksin pidanud nägema.

"Ma ei ole sellega rahul" - Sohia Lillis| Netflix 2020
Foto: Imdb

Viimane episood on totaalne pööre. Äkiliselt oleme me "Carrie" õudusfilimis, tagasi seal verises momendis, kus seriaal alustas ütlusega "Dear diary - f*ck you". Äkiliselt on uus ja müstiline karakter, võimas lõpetus, mis selgelt juhatab sisse teise hooaja. Ilma selle lõputa oleks olnud ehk keskpärane ühe õhtu meelelahutus, siis nüüd võin öelda, et olen lummatud. Kõik vead ei ole rikkuvad vead ja siin andestan kergelt. Atmofäär säilis läbi hooaja ja Lillise karisma kannab siin kaugele nagu teeb seda Millie Bobby Brown "Stranger Things" juures. Netflix lisas taaskord ühe seriaali enda tugevate nimistusse, seega soovitan kahe käega.