Treiler

„Võidusõiduajaloo üks kuulsamaid vastandumisi, Ford vs Ferrari, settis üle poole sajandi, enne kui jõudis mängufilmina suurele ekraanile. Legendaarne peatükk Le Mans’i rajalt jõuab vaatajateni vägagi tõelähedasel kujul, sest hollywoodiliku seikluspõneviku olulised koostisosad tuli lihtsalt kokku kirjutada, midagi polnud vaja juurde valetada.

Taavet vs Koljat, vana tegija vs uustulnuk, Ferrari vs Ford, Enzo Ferrari vs Henry Ford III. Sedapuhku pole tegu konfliktiga liivakastitasandil, vaid tõesti autoajaloo ühtede kõige kuulsamate tegijate vastasseisuga. 1960ndate keskpaigaks oli Ferrari ennast ammugi tõestanud: nii tänavaautodega, vormel 1-s kui ka Le Mans’is. Kui Fordi eduloost midagi vajaka jäi, siis just kirss tordil ehk võit maailmakuulsal võidusõidul, näiteks Le Mans’is. Et kullasärani jõuda, tahtis Henry Ford III ärimehena esmalt Ferrari kõige täiega ära osta. Selle plaani luhtumisel – vana Enzo Ferrari kangekaelsus ja salakavalus on filmis hästi välja mängitud – läks käiku uus plaan. Ja see polnud kehv plaan.

"Le Mans '66"
Foto: themoviedb.org

Filmi peategelaseks on sätitud traagilise saatusega võidusõitja Ken Miles (1918-1966), kuid liim, mis kogu ettevõtmist – sõttaminekut, nagu Ford III filmis ütleb - koos hoidis, oli Carroll Shelby (1923-2012). Shelby oli piloodina Le Mans’i ööpäevasõidu juba võitnud, kuid edukam karjäär ootas teda tiimijuhi ja ettevõtjana, mis viis nii Fordi Le Mans’i võitude kui ka kuulsate Ford Mustang Shelby’de ja muude ihaldusväärsete autodeni.

Fordi raha, Shelby nutikuse ja Miles’i kiiruse vastas seisis Ferrari, pisike Itaalia ettevõte, mis selleks ajaks oli võitnud maailmakuulsa ööpäevasõidu lausa üheksal korral, seejuures ka kõik sõidud vahemikus 1960-1965. Ferrari võistlusautod olid kiired, kerged ja seksika välimusega. Kui Shelby tiim nägi Le Mans’is esimest korda oma kööbakat Fordi punaste Ferraride kõrval, tõdes keegi, et iludusvõistlust Fordid ei võidaks. Aga võidusõidus ilu ei loe. Ja Shelby teadis seda.

Loeb kiirus. Õigupoolest tundus Shelbyle ja Miles’ile algusest peale, et Ford GT40-s on kiirus olemas, see on vaja vaid üles leida. Probleeme esines palju, nii juhitavuse kui ka aerodünaamikaga. Aeroomadusi insenerid alles õppisid põhjalikumalt tundma, sest 1960ndate keskel kippusid võidusõiduautode kiirused enneolematutesse kõrgustesse. Televaatajale võib tulla üllatusena kui kiired need poole sajandi tagused autod olid. 1960ndate Volkswagen Põrnikad, Fiatid või Moskvitšid polnud ju teab kui kiired. Kuidas oli selle filmi neljarattaliste peategelaste Ford GT40 ja Ferrari 330 P4-ga?

"Le Mans '66"
Foto: themoviedb.org

Hea ja kujuka vastuse Fordi kiirusest annab filmivaatajale Henry Ford III näoilme, kui too tüsedavõitu firmaboss pressitakse ülimadala Ford GT40 kõrvalistmele ning Shelby ise teeb ülemusele testirajal „väikese“ proovisõidu. Vaat et südamerabanduse saanud Ford III koges võistlusauto pöörast kiirendusvõimet, mille taga peitus seitsmeliitrine mootor ja 500 hobujõudu. Juba 1965. aastal ületasid Fordid kvalifikatsioonis 340 km/h piiri ning saavutasid aasta pärast Le Mans’i esimese võidu keskmise kiirusega 201,8 km/h. NB! Jutt on terve ööpäeva keskmisest kiirusest, kuhu jäävad sisse nii tankimis- kui hoolduspausid ning ka öine sõit täielikus pimeduses.

1967. aastal mindi rajale edasiarendatud mudeliga ning võit tuli keskmise kiirusega 218 km/h. Nii kiiresti polnud kuulsal Prantsuse rajal varem keegi sõitnud. Õigupoolest tõid Fordid Le Mans’ile sedavõrd järsu kiirusekasvu, et korraldajatel ei jäänud muud üle kui ohutuse nimel reeglimuudatusega liigkiired autod ära keelata. Sellele vaatamata võitis Ford veel ka 1968. ja 1969. aastal – ja Ferrari enam mitte kunagi. Aga Ken Miles seda enam ei näinud. Tema hukkus seitsmeliitrise Fordi roolis, kiirusel enam kui 320 km/h...“

Tõsielul põhinevat seiklusdraamat „Le Mans ´66“ näed Baltikumi suurimast voogedastusteenusest Go3.tv