Inglise keeles tehtud artikkel on küll tasuline, kuid mõnus lugemine. Võimalusel kindlasti soovitan seda täies hiilguses lugeda. Edasi proovin pika teksti edasi anda ilma otsese tõlketa, et saaksime ka teada, mida kõik The Economist lugejad nüüd "Tõde ja Õigus" kohta teada saavad. Täpse teksti jaoks tuleb lugeda ikka originaali.

"Tõde ja Õigus"
Foto: imdb.com,

Autor alustab jutuga, kuidas aastaks 1927 inimesed läksid talumehe August Hanseni juurde, et too näiteks neile kohta, kus Juss ennast ülesse poos või kohta kus Krõõt sünnitas. Talumees oli üllatunud, sest neid inimesi polnud tegelikult olemas, vaid nad on fiktiivsed tegelased raamatust "Tõde ja Õigus", mis küll leiab aset reaalses kohas, kuid mitte reaalsete inimestega. Mida rohkem inimesi seal talus käis, seda enam neid lugusid räägiti. "Reaalsus segunes väljamõeldisega sedavõrd hästi, et täna on keeruline öelda, et mis tegelikult juhtus, mis mitte." räägib Maarja Vaino, kes juhib Tammsaare muuseumit Tallinnas. "Sellest sai eestlaste sakraalne kultuuripärand.". Talu on jäänud, kuid selle tähendus on ajaga muutunud. Nüüd hiljuti ilmunud hittfilm "Tõde ja Õigus" levitab seda lugu taaskord, nüüd veelgi laiemale publikule.

Kokku viis raamatut kaardistavad Eesti arengu Vene impeeriumist kuni riigiks saamiseni. Esimene peatükk on kõige rohkem tuntud, sest isegi need eestlased, kes pole ühtegi raamatut sellest seeriast lugenud, teavad peategelasi ja põhilisi sündmuseid. Koolides lapsed väldivad selle lugemist ning seda on lihtne mõista. Raamatud on paksud, täis keerulisi pöördkäike, sümbolismi ning talupoja rasket elu.

"Tõde ja Õigus"
Foto: imdb.com,

Raamatud algavad 1870 kandis kui toimus rahvuslik ärkamine ning unikaalne Eesti identiteet hakkas esile kerkima. Idealistlik noor mees Andres ostab talu, nii hea kui suudab, soovides sellest teha parima võimaliku enda laste jaoks. Koheselt läheb mees karvupidi kokku enda pidevalt purjus naabriga Pearu. Nende lahingud on lõputud - nii kohtus, õue peal kui mujal.

Varased eestlased nägid ennast Andrese töös ja vaevas. Pärisorjus oli kadunud ning lõpuks oli võimalik endale ka maad osta või rentida. Tingimused olid karmid, kuid üha kasvav lugemisoskus ning õiguste kasv andis inimestele julgust ja jõudu juurde. Piibli lugemine aitas inimestel lugeda ka muid asju. Näiteks raamatus karakterid pidevalt kahtlesid Jumala autoriteedis.

Hilisemad raamatud kajastavad mitmeid olulisi sündmuseid nagu revolutsioon ja Esimest maailmasõda, mis kõik viis Eesti riigi loomiseni 1918. Kaasmaalaste silmis oli Tammsaare kangelane ning tugevalt seotud nende sündmustega. Tema surm aastal 1940 oli paljude eestlaste jaoks sümboolne ka vabariigi lõpuga.

"Tõde ja Õigus"
Foto: imdb.com,

Lõputu lugu


Nõukogude ajal "Tõde ja Õigus" tõlkeid uuendati. Tammsaare loodud lugu pandi algselt keelatud raamatute nimekirja, kuid siis leiti viis seda ära kasutada. See muudeti lihtsalt õnne jahtimiseks, kus pidev ja vankumatu töö annab tulemuse. "Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus." on kuni tänaseni üks tuntuimaid tsitaate terves riigis. Uus tõlgendus süüdistas Andrese muredes mehe soovi rikkuse järele. Eestlaste jaoks see siiski oli meenutus minevikust ning osa identiteedist, mida okupeerijad tahtsid kustutada.

"Tõde ja Õigus"
Foto: imdb.com,

Uus ja verivärske linateos - kõige esimene, mis raamatute järgi tehtud - on järgmine pööre "Tõde ja Õigus" kultuurilises odüssias. Juba ainult kuu aega peale linastumist sai sellest kõige enim vaadatud film terves Eestis. Hollywoodi standardite järgi olematu eelarvega 2,5 miljonit eurot (riiklik rahastus) teeb sellest ka kõige kallima. Seda tunnustati rahvusvaheliselt mitmel pool, kuid jäi napilt ilma Akadeemia parima võõrkeelse filmi Oscari nominatsioonist.

Filmi adapteerimine on saaga nagu raamat ise. Filmi lavastaja, Tanel Toom, oli üks nendest lastest, kes seda raamatut ei lugenud. Ta teeb nalja, et peale lõpetamist kandis seda kümme aastat kaasas enne kui lahti tegi. Filmi tegemine võttis seitse pikka aastat. Suurem osa läks keerulise loo ekraanile mahutamiseks ja kohandamiseks. Selline valikuline esitamine toob esile stoilise edasipüüdmise, mis on rohkem hävituslik kui virtuoosne. Andres soovib meeleheitlikult poega, seega muudkui rasestab enda naist kuniks too sünnitusel sureb. Teist naist peksab selle asemel, et tunnistada enda süümepiinu temaga abiellumise üle. Loeb Piiblit pidevalt, kirub ühiskonda ning ei mõista, et miks tema lapsed soovivad minema minna ja maailma näha. Maa on ju nende jaoks tehtud. Need elud toimuvad kiiresti suure maalapi taustal, mis muudab nad kõik nii vähe tähenduslikuks.

"Tõde ja Õigus"
Foto: imdb.com,

"Ma olen natukene Andrese moodi," ütleb Tanel Toom. Tema jaoks on see meeldetuletus maailma avastada, kuid mitte unustada neid keda armastame. Tundub, et tema tõlgenuds sobis publikule, sest rekordid sündisid ning Vargamäe elab edasi.

Originaalse artikli leiab SIIT!