“Paradise PD” on reinkarnatsioon “Brickleberryst” (2012-2015). Mõlemad on loodud samade autorite poolt ja koheselt äratuntavad animatsiooni stiilist. “Brickleberry” ilmus 8 aastat tagasi Comedy Centralis, šokeerides vaatajaid väga provotseeriva musta huumoriga. Kuigi ekraanidel oli selleks hetkeks mitmeid täiskasvanutele mõeldud joonissarju, suutis “Brickleberry” üllatada nii teemade valimisel kui ka visuaalsete naljadega. Tegemist oli ennekuulmatult rõvedusi näkku pritsiva seriaaliga, mille võlu peitus originaalsuses. Kahjuks ei küündi “Paradise PD” oma kahe hooajaga samale tasemele.

"Paradise PD"
Foto: imdb.com

“Paradise PD” suurim puudujääk on pakkuda vaatajale midagi uut. Karakterid on sisuliselt samad, mis olid “Brickleberrys” ja seda ei üritata isegi varjata. Näiteks on kahel kõrvaltegelastel muudetud ainult juuksevärv ja nimi. Tegemist ei ole vihjega eelnevale seriaalile, vaid sõna otseses mõttes “taaskasutusega”. Naistegelasi, keda on kokku kaks, on kujutatud ekstreemselt ühedimensiooniliselt: meeleheitel Karen ja psühhopaat Gina. Nende iseloomud on sarnased eelkäijatele Etheli ja Connile. Lisaks sellele on mõlemas seriaalis üks lemmikloom ning tumedanahaline peategelane. Raske on hinnata, kas ood “Brickleberryle” on tahtlik või mitte.

“Paradise PD” üheks tugevuseks on tabavalt kirjutatud paroodia laulud, millel on kaasahaarav meloodia. Kõige rohkem jäävad peas kummitama “Good touch, bad touch”, “El Chefe” ja “Robby and Delbert song”. Positiivne täiendus selles veidras maailmas on ka loib-inimesed (flipper people), kes on hübriidid inimestest ja delfiinidest. Nende taust on läbimõeldud ja võitlus tulla toime igapäeva eluga hüsteeriliselt naljakas. Kahju, et seriaali tegelased jätsid kasutamata võimaluse luua rohkem mitmekülgsemad karakterid, kes ei oleks nii sarnased nende eelnevale loomingule.

"Paradise PD"
Foto: imdb.com

“Paradise PD” esimene hooaeg keskendub fantaasiarohke maailma ülesehitusele ja tegelaskujude tutvustamisele. Seiklused mööduvad tempokalt ja kõige meeldejäävamad hetked on kohtumised loib-inimestega, mehe ja auto vaheline armastuslugu ning episoodide ülese maffiabossi, Kingpini, otsing. Teine hooaeg liigub edasi täistuuridel ja episoodides on veel rohkem absurdset huumorit. Hiigelhetked on kindlasti episood Walt Disneyst, valimised ja sugudevaheline sõda.

Fännide rõõmuks tulid kaks maailma kokku teise hooaja eelviimases osas. “Paradise PD” kohtumine “Brickleberryga” on parim episood ja väärt vaatamist. Seriaal suudab iseenda puuduste üle nalja teha ja võtab üle kriitiku rolli. Metatasandi naljad tulevad esile just antud episoodis. Võrreldakse tegelaste sarnasusi, pöördutakse otse publiku poole ja leitakse üles mõlema maailma ühised jooned. Teine hooaeg on kordades brutaalsem ja üle vindi keeratud, mis teeb selle üsnagi meelelahutuslikuks.

"Paradise PD"
Foto: imdb.com

“Paradise PD” tugevus ja nõrkus on otsekohene huumor, sest see üritab olla üheaegselt tähendusrikas ning kaootiline. Tegemist on keerulise tasakaaluga, millest tulenevalt mõjuvad sketšid killustatuna ja ei moodusta ühtset tervikut. Must huumor ei ole olemuselt halb, kuid seda tuleb teha taktitundega eesmärgipäraselt. Seriaal kannatab eksistentsiaalse kriisi käes, sest ei suuda otsustada, kas nende ühiskonnakriitilisi kommentaare peaks võtma tõsiselt või mitte. Seriaali geniaalsed hetked jäävad tihti labasuse varju. Vahel on fookuses poliitika, seksism ja religioon, kuid järgmisel hetkel on tähtsam peldikunali.

"Paradise PD"
Foto: imdb.com

“Paradise PD-s” on säravaid momente, aga puudu jääb originaalsusest. Naljad meenutavad antud žanris eelnevat nähtut teises pakendis. Animatsioon on ilus ja leidub meeldejäävaid karaktereid, kuid tegemist ei ole ajatu klassikaga. Eesmärk ei tundu olevat šokeerida publikut tabava huumoriga, vaid üritada meeleheitlikult tõestada, et seriaali tegijad oskavad nalja teha. “Paradise PD” üritab olla selle generatsiooni “Ren & Stimpy”, kui jääb ise enda eelkäija varju.